Vadjalased, põlisrahvas sadama külje all
„I vähää aikaa tullaa ut?onõi i t?üsütää, kuzaa ne õllaa, narod vod’, a heillee vasataa: vodi u?ee net...” räägib Luutsast pärit Tatjana Prokopenko vadja keeles 2000-ndate algul Eesti kirjandusmuuseumi folkloristide tehtud dokumentaalfilmis.
Eesti keeles kõlab tema jutt nii: „Ja mõne aja pärast tulevad teadlased ja küsivad, kus on vadjalased, ja neile vastatakse: ei ole enam vadjalasi...” Nii tasapisi lähebki, üht väikseimat elus olevat soome-ugri rahvast vadjalasi ei paista enam päästvat miski.
Vadjalasi ja nende keelt uurinud Tartu ülikooli teadur Ergo-Hart Västrik pole sellega päris nõus: „Vadja keel kaob, aga vadja eneseteadvus ei pruugi sugugi kaduda ja võib püsida ka venekeelsena.”
Luutsa (vene keeles Lu?itsõ) küla asub vaid mõne kilomeetri kaugusel laiendatavast Ust-Luga sadamast. See on üks kahest sealtkandi külast, kus vadjalasi veel elab. Teine on naaberküla Jõgõperä (Krakolje).
Luutsa küla vadjalaste eestvedaja Tatjana Jefimova (55) teada räägib külas eesti ja soome keelele väga lähedast vadja keelt hästi veel kaheksa inimest, kellest kõige noorem on tema 57-aastane abikaasa Sergei. Vadja keelest aru saavaid inimesi on veidi rohkem. 2002. aasta rahvaloendusel nimetas ennast Venemaal vadjalaseks 73 inimest.
„Külasse on jäänud umbes 70 inimest, kellest suurema osa juured on ikka vadjalaste omad, aga enamik nimetab ennast juba venelasteks,” räägib Tatjana.
Kohalikus koolis õpetati veel mõni aasta tagasi lastele paar korda nädalas vadja keelt, aga see lõpetati, sest erilist huvi polnud. „Kohalike meelest on vadja keelt mõttetu õppida, sest varsti ei räägi seda enam keegi,” lausub Tatjana.
„Vadja keel sureb elava keelena siis peagi välja?” küsin.
Tatjana noogutab leppinud näoga.
Ümbritsev keskkond pole Tatjana Jefimova sõnul kuidagi vadjalaste säilimisele kaasa aidanud. Nõukogude Liidu lagunemine tõi sotsiaalse kaose. Seejärel algas ümbruskonnas ohjeldamatu ebaseaduslik metsaraie, mis hävitas vadjalaste traditsioonilised marja- ja seenekohad ning lõhkus metsateed. Ust-Luga sadama rajamine pole ka midagi head toonud, lausub Tatjana.
Ei kala ega metsa…
„Meil pole aimugi, mis meie külast sadama laienedes saab,” ütleb ta. „Oleme näinud kaarte, kus läbi küla hakkab jooksma raudteelõik vagunite manööverdamiseks. Meie jaoks on kõik ümberringi nii palju muutunud, et inimesed on juba ükskõikselt käega löönud, et mis meist edasi saab.”
Väga pessimistlikult suhtub asjasse ka ema poolt vadjalane Taissia Mihhailova (77). „Ei kala ega metsa – mitte midagi ei ole siin enam. Meie elame oma elu veel lõpuni, aga meie lastel pole siin enam midagi teha,” tõdeb ta.
Väheseid positiivseid arenguid on see, et tänavu jaanuaris avati vadja küladele lähima linna Kingissepa koduloomuuseumis vadjalastele ja neile keeleliselt lähedastele isuritele pühapäevakool. Kaks korda kuus nädalavahetustel toimuvad seal loengud vadja ja isuri kultuurist ning õpetatakse ka keelt. Kingissepas elab üksjagu inimesi, kellel on vadja või isuri juured.
Tatjana ja Sergei Jefimov on juba kaks korda Luutsal vadja muuseumi avanud, aga mõlemad muuseumid põlesid maha. Esimene kord, 2001. aastal muuseum süüdati, teine kord, 2006. aastal põles maha seni segastel asjaoludel. Sealkandis pole lootustki, et keegi sellist asja uurima hakkab.
„Ühe korra püüdsime võidelda selle jubeda seadusetu metsalangetamise vastu, mis ümberringi toimub, ja pöördusime prokuratuuri. Kuu aega hiljem põletati maha,” räägib Tatjana.
Tatjana arutleb, kas hakata kolmandat korda muuseumi tegema. Ta kahtleb väga selle mõttekuses. „Ma vist ei julge enam, sest kuidas ma hakkan uuesti inimestelt eksponaate korjama?” kõhkleb ta. „Ma vist ei jaksa seda enam ei moraalselt ega füüsiliselt.”
Üht asja palub Tatjana Jefimova mul kindlasti kirjutada: „Venemaal pole keegi vadjalastega nii palju tegelenud kui Paul Ariste ja teised Tartu ülikooli teadlased. Tänu neile on vadja keel üldse veel alles. Aga Aristele tuleks ausammas püstitada!”
Vadjalaste kultuuriselts (www.vatland.ru) andis tänavu välja vadjakeelse kalendri ja selles on Paul Ariste sünnipäev, 3. veebruar tähistatud pidulikult punase värviga kui vadjalastele püha päev.
Igal suvel, juulikuu teisel nädalavahetusel tähistavad vadjalased rahvuspeoga Luutsa küla esmamainimist 1500. aastal. See on vähemalt üks lõbus vadja pidu.
KOMMENTAAR
Vadjalaste ajaloost ja tänasest päevast
Ergo-Hart Västrik, folklorist, Tartu ülikooli vanemteadur
Vadjalased on praeguse Leningradi oblasti vanimad põlisasukad ja eestlaste lähimad keelesugulased. Arheoloogide hinnangul võis vadjalaste muinasaegne asuala ulatuda Kirde-Eestist kuni Inkere (I?ora) jõeni idas ja Soome lahest kuni Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas.
Keskajal ristiti vadjalased õigeusku ja 17. sajandil, kui piirkond läks ligi sajaks aastaks Rootsi ülemvõimu alla, teadvustasid nad end juba selgelt õigeusklikena. Ühtlasi soodustas ristiusk venelastega assimileerumist, mis tähendas suurele osale vadjalastele juba keskajal venestumist.
Täpsemad andmed vadjalaste ja nendega asustatud külade kohta pärinevad 19. sajandi keskpaigast, kui akadeemik Peter von Köppeni andmeil elas toonases Peterburi kubermangus 5148 vadjalast. Järgnevad rahvaloendused on näidanud vadjalaste arvu järkjärgulist vähenemist, sest Peterburi linna lähedus ja venekeelne kooliharidus ei ole soodustanud vadja eneseteadvuse väärtustamist. 2002. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmeil pani end vadjalasena kirja 73 inimest, kellest vadja keelt oskavad vaid vähesed.
Keeleuurijad on eristanud vadja keele nelja murret – idavadja, läänevadja, kukkuzi ja kreevini –, millest praeguseks ajaks on alles tosinkond läänevadja Vaipoole murraku kõnelejat Lauga (Luga) jõe suudme lähedastes Luutsa (Lu?itsõ) ja Jõgõperä (Krakolje) külas. Laastavalt mõjus vadja keelele ja kultuurile Teine maailmasõda, mil enamik piirkonna läänemeresoome elanikkonda deporteeriti Soome ja sõja lõppedes küüditati „suure kodumaa avarustesse”.
Veel enne suuri muutusi – 1942. ja 1943. aastal, Saksa okupatsiooni ajal – väisasid vadja külasid eesti etnograafid ja keeleteadlased, nende hulgas ka Paul Ariste (1905–1990), kes jätkas vadja ainestiku talletamist ka sõjajärgsetel aastakümnetel. Tänu Ariste järjepidevale tegevusele vadja keele ja folkloori jäädvustamisel on nüüd uurijatel hulga publikatsioonide vahendusel kasutada mahukas vadja keele ja kultuuri ainestik. Kuigi vadjalastel polnud kuni viimase ajani oma kirjakeelt, avaldasid uurijad pärast Teist maailmasõda trükis eri murrakute sõnastikke ja eesti keele instituudil on lõppfaasis kogu keeleala ainestikku hõlmava vadja keele sõnaraamatu väljaandmine.
Alates 1990. aastate lõpust on Lauga jõe äärsetes vadja külades, iseäranis Luutsas, toimunud vadja rahvusteadvuse tõus. See on väljendunud Luutsa külla kohalikul initsiatiivil vadja muuseumi rajamises, sealse traditsioonilise külapüha taastamises ja Jõgõperä koolis laste folklooriansambli Linnud loomises.
Peterburi vadja entusiastide ja Luutsa muuseumi perenaise Tatjana Jefimova eestvõttel asutati 2005. aastal vadja kultuuri selts, mis annab välja ajalehte Maavä?i (Maarahvas) ja toimetab internetilehte http://www.vatland.ru. Kohalike entusiastide ja keeleteadlaste osavõtul on uue sajandi hakul alus pandud vadja kirjakeelele, mida on kasutatud paaris pisitrükises ja eelmisel aastal trükivalgust näinud esimeses vadja seinakalendris.
Tatjana Jefimova on võidelnud vadjalaste tunnustamise nimel ja tema järjekindla töö tulemusena omistati 2008. aastal viimaks ka vadjalastele ametlikult Venemaa põhjaala väiksearvulise põlisrahva staatus.
Vadja entusiastide tegevust on kahjuks praegustes Venemaa oludes tabanud mitu tõsist tagasilööki. 1997. aastal Jefimovite Luutsa maakodus avatud vadja muuseumis puhkes ilmselt süütamise tagajärjel 2001. aastal tulekahju, milles hävisid hoone ja kõik eksponaadid. 2005. aastal anti muuseumi käsutusse teine vana puithoone, kuid ka seda tabas aasta pärast tulekahju. Sellelgi korral ei selgunud õnnetuse põhjus, osa materjali suudeti sedakorda siiski päästa.
Kõige valusam probleem on Laugasuu (Ust-Luga) sadama laiendamine, mille puhul arendajad soovivad rajada viimaste põliste vadja külade asemele mastaapse sadamatööliste linna.
