Lähitutvus Juri Lotmaniga: „Parem surra kui olla alatu”
Viimastel aastatel on eesti keeles ilmunud juba mitmeid Juri Lotmani monograafiaid ja artiklikogumikke. Seni on ometigi puudunud emakeelne raamat Lotmanist kui isiksusest, tema perekonnast, kujunemisteest, sidemetest kolleegidega, Lotmani vaimuilmast niisugusena, nagu ta seda ise näeb. Puudunud on ka semiootika võtmemõistete populaarne interpretatsioon tavalugejale. Seda lünka ongi kutsutud täitma vastne „Jalutuskäigud Lotmaniga”.
Kogumik on jagatud kolmeks peatükiks. Esimene neist on autobiograafiline. Lugeja leiab siit Lotmani „Mitte-memuaarid” (dikteeritud 1992. aastal, pisut rohkem kui aasta enne surma), sellele järgneb „Kaksikportreed”, milles ta meenutab kõrvutavas vormis oma professoritest õpetajaid. Peatüki lõpetab nekroloog XX sajandi teoreetilise filoloogia, slavistika ja semiootika korüfeele Roman Jakobsonile, kes on väga oluliselt mõjutanud Tartu-Moskva semiootikakoolkonna (ja eeskätt siinse loo kangelase) teaduslikke arusaamu.
Kogumiku teine osa koosneb neljast lühikesest populaarteaduslikust visandist ja neljast intervjuust, milles Lotman vastab Jaak Põldmäe, Peeter Toropi, Ljudmila Gluškovskaja ja Noorte Hääle lugejate küsimustele.
Kolmandas peatükis antakse sõna tema kolleegidele ja/või õpilastele ning mõttekaaslastele (Peeter Torop, Boriss Jegorov, Vladimir Uspenski, Julius Schreider, Viktoria Kamenskaja, Vadim Bajevski) ja tema õele Lidia Lotmanile.
Mõistagi ei saanud kogumiku kokkuseadmisel arvestada kronoloogilist või temaatilist liigendamisprintsiipi: siinseid tekste võib põhimõtteliselt lugema hakata mis tahes kohast. Mälestuste autorid ei ole ju arvestanud ühtede kaante vahele sattumisega ja igaühel neist on „oma” Lotman! Aga lugeja jaoks saavad nad niisuguse kooslusena veel lisadimensiooni – nad muutuvad mälestuste valitud ja ühisteks mäletajateks. Seetõttu tõuseb omaette küsimuseks seegi, kes mäletab.
Lotmani isiksusest
Lugeja saab „jalutades” teada, et tulevane professor sattus juba üheteistkümneselt vaimustusse antiikajaloost ja oli aasta hiljem riputanud Leningradi raamatumaja seinale kuulutuse: „Õpetan ajalugu ja kreeka mütoloogiat” (!). Muidugi nabis miilits poisi sealsamas kinni ja tahtis toimetada jaoskonda, kuid möödakäijad olid asunud noort „õpetlast” kaitsma ja Juri tegi vehkat. Uuesti sattus ta miilitsa kätte Ermitaažis: seisnud liiga kaua Tiziani maali „Kahetsev Maarja Magdaleena grotis” ees, äratas ta valvsuse – midagi on valesti! Aga valvurite tuppa konvoeeritud poiss pidas miilitsameestele loengu Itaalia renessansist... Polemiseerimisoskus, -valmidus ja -kirg on Lotmanit saatnud kogu elu (intervjuud ja elavat loengut on ta muide pidanud oma lemmikžanrideks). Jutuvestmisoskuse ja loova kujutlusvõime oli tulevane semiootik õe väitel pärinud emalt. Isa, avara eruditsiooniga, peenetundelist, ausat ja empaatiavõi-mega meest, olevat Juri püüdnud jäljendada kogu elu (vuntsidki olid isalt). Veel vanuigi meenutab professor isa ütlemas: „Parem on surra kui olla alatu.” Korrespondendi küsimusele „Mis on teile püha?” vastab Lotman järsult: „Inimväärikus.”
Kooli lõpetas noormees kiitusega ja kavatses saada entomoloogiks. „Mõistatuslik, hirmutav ja ligitõmbav putukate maailm äratab minus tänini kummalisi tundeid,” arutleb Lotman. „... just putukad oma .... hämmastava elujõulisusega on ükskord meie planeedi viimsed asukad. Kahtlemata on neil olemas intellektuaalsed võimed, kuid see maailm jääb meile igavesti suletuks.” Ometigi saab Lotmanist filoloog, kirjandusteadlane ja kulturoloog. Tarkuse ja tõe ülimaks kriteeriumiks kujuneb Puškini arvamus. „... kardan väga tema halvakspanu,” pihib teadlane. Aga huvi struktuur-tüpoloogiliste meetodite vastu, mida ta kirjandust ja kultuuri uurides kasutama hakkab, kõlab kokku varasema erilise kirega putukaid liigitada. „Juba siin avaldus tema kalduvus viia suur hulk erinevaid fakte ja nähtusi ühtsesse süsteemi,” meenutab õde.
Hiilgava eruditsiooni, töövõime ja mäluga oma professoreid hämmastanud üliõpilane (Puškini „Jevgeni Onegin” oli Lotmanil küpses eas rida-realt peas!) sattus lõpetamisel koos paljude oma õpetajatega „kosmopolitismi vastu võitlemise” (loe: antisemiitlike rünnakute) märklauaks. Aspirantuurikohast häbiväärselt ilma jäetud noormehele siiski halastati. Pärast närvilist diskussiooni kinniste uste taga otsustati talle anda „vabadiplom”. See oli suur vastutulek, sest muidu oleks ta kohustuslikus korras peidetud kaugesse provintsi. Nüüd oli ta vähemalt lindprii. Ei ole raske mõista, kui õnnelik oli Lotman, kui tal läks korda ümber kolida Tartu akadeemilisse keskkonda, kus ta mõni aeg hiljem tõusis Tartu-Moskva semiootikakoolkonna vaieldamatuks liidriks. Vanuigi on ta resümeerinud: „... nii nagu ma ei suuda ennast .... ette kujutada teises kehas ...., niisamuti ei suuda ma end kujutada Tartust lahus iseendana.” Siiski ei pääsenud ta rünnakutest ka Eestis: ka kodusel ksenofoobial on auväärne minevik! Lotman ise on kõigile oma katsumustele reageerinud filosoofiliselt: „Tegelikkus ongi paradoksaalne.” Ja teisal: „Me vajame mittemõistmist nii, nagu me vajame mõistmist ...., kus ei ole ohtu, seal ei ole ka lootust. Kus ei ole tragöödiat, seal ei ole õnne.” Säärasele mõttekäigule lisab vürtsi raamatus leiduv pihtimus: „Kas teate, ma olen rumal inimene, tõe-sõna, ütlen seda täiesti siiralt. Üheks minu rumaluse aspektiks on ammendamatu optimism.”
Täiesti omaette väärtusega on Lotmani mälestused sõjast, milles ta eesliinimehena raskeid sidekaablirulle kandes ja rünnakute käigus sideliine korras hoides viimase sõjapäevani vastu pidas. „Sõjast,” veenab Lotman, „on raske kirjutada, sest seda, mida sõda täpselt tähendab, teavad ainult need, kes pole seal kunagi olnud.” Sõduri jaoks, nagu ta meenutab, oli sõda lahingust lahingusse, päevast päeva kestev ootus, „et see ükskord otsa saaks”. Mälestuste autor ei lasku sõja ja selle tulemuste poliitilistesse hinnangutesse. Aga ta ei vaata mööda kogetud reaalsusest (sõjatehnika esialgne viletsus, teede puudumine, porisse uppuv taganemine, traagiliste tagajärgedega ordenijaht). Oma isiklikest teenetest, vaprusest, sõjast ja ordenitest ei lausu Lotman sõnagi. Mälestuste värvika ja tooni andva kihistise loovad olmelise iseloomuga, sageli lõbusalt kirjeldatud tõsiasjad. Lotmani käsitluse teeb nauditavaks see, et ta suudab toimunut mõtestada mitte tagantjärele targana, vaid selle nooruki silmade läbi, kellena ta koolipingist „lõbusalt” rindele läks: „Üleüldse parim viis hirmust vabanemiseks on sukelduda sellesse, mis hirmu tekitab. Kui kardad eesliini, siis mine piinavast tundest vabanemiseks just sinna.”
Kunst on elus
Sisu poolest jaguneb kogumik kaheks vaatlussfääriks. Selle teise tasandi ülesanne on avada Lotmani semi-ootika mõningaid võtmemõisteid ja arusaamu teadusest üldisemalt, laiemale lugejaskonnale arusaadavas vormis. Lotman sedastab, et „kõiges, mis inimene on oma kätega loonud, pole midagi, mis tuletaks elusat organismi meelde rohkem kui täiuslik kunstiteos. Ta elab mitte ülekantud, vaid otseses mõttes”. Kunstiteos kogub informatsiooni („Hamlet” nüüd ja The Globe’i laval) ja loob informatsiooni ise („Milose Venus hävinud käteta saab kunsti jõul uue sisu”; „kunstiteos räägib meiega, räägib tarka juttu”; see ei ole „pakend, kuhu on kirja pandud meie jaoks vajalikud andmed”). Iga inimene, kes üht ja sama teost (teksti) loeb, saab erineva sõnumi – „igaüks saab selle, mida ta vajab, ja sel määral, milleks ta arusaamine on valmis”. Lotmani elutööks on olnud leida täpseid meetodeid, kuidas kunstiteose struktuuri, selle „tähenduste laviinisarnast isekasvamist” uurida ja kirjeldada. Tekstina (s.t reflekteeritud kujul) on kultuuril ja kunstil analoogilisi jooni: kultuuri, nagu ta väidab, „võib teatud mõttes iseloomustada kollektiivse intellektina, sest kultuuril on vaieldamatult ühine mälu, informatsiooni säilitamise vahendid [keeled – P. L.] ja uue informatsiooni väljatöötamise [ning edastamise – P. L.] viisid. Kultuuril on see, mida Herakleitos nimetas kunagi isekasvavaks logoseks, s.t kultuuril on intellektuaalse terviku omadused. Iga kultuur vajab enesemõistmiseks erinevaid kirjeldusviise ja -tasandeid”.
„Lotmani ideid on keeruline väljendada artikuleeritud diskursiivsetes formuleeringutes,” resümeerib Julius Schreider, „nad nõuavad lõputut detailide registreerimist ning avalduvad tema intuitiivse kultuurinägemusena, mis hargneb lahti pigem maali kui range geomeetrilise joonestusena.” Lisaksin: Lotmani ideede märkimisväärne heuristiline potentsiaal jääb siiski avastada tulevastele uurijatele. Tema teosed on ilmunud aastatel 1997–2003 Peterburis üheksas (u 800-leheküljelises) kapitaalses köites. Ja osa on veel ilmumata.
Mõned kriitilised märkused
Pilt suurest teadusemehest on kogumikus saanud mitmekülgne ja huvitav. Osutaksin siiski paarile kirjutisele, mille lisamine oleks selle kogumiku muutnud „stereoskoopilisemaks”.
Kogumiku I peatükk peaks koostaja tahtel tegema juttu Lotmani kolleegidest. Tõepoolest, „Mitte-memuaarides” on sellekohased (kahjuks küll põgusad) mälestused olemas. Siiski saanuks mõistet „kolleeg” kogumikus tõlgendada avaramalt. Näiteks Lotmanil kui semiootikul on ju sajanditagune eestlasest kolleeg – Lintzbach, kes 1916. aastal avaldas Peterburis raamatu „Filosoofilise keele põhimõtted. Keeleteaduse täpse analüüsi katse”. Nagu Lotman talle pühendatud artiklis märgib, formuleeris Lintzbach oma raamatus terve hulga semiootika alusprintsiipe. Ja seda täiesti sõltumatult kuulsast struktuurse lingvistika rajajast Ferdinand de Saussure’ist. Sellega ta ennetas märgatavalt kõigi Euroopa kolleegide vastavaid töid. Lotman ei ole sugugi Eesti esimene semiootik! Teine mees, kes oleks kogumikus kindlasti võinud mahtuda kolleegide auväärsesse ritta, on kunagine Tartu ülikooli professor Andrei Kaissarov, kellest Lotman on koguni kirjutanud monograafia (1958); muu hulgas avaldas ta 1962. aastal Sovetskaja Estonijas lühikese artikli „Professor, kirjastaja, partisan”. Vene väejuht Barclay de Tolly palkas selle silmapaistva Tartu filoloogi koos teise Tartu ülikooli professori Rambachiga ja arvuka eestimaalastest personaliga 1812. aastal kirjastama lendlehti ja rindeajalehte partisanisõjas prantslaste vastu. Paljusid keeli oskaval Kaissarovil, kes koos kindralist vennaga sattus Kutuzovi lähikonda, on kuulsas Vene partisanisõjas olnud väga silmapaistev roll. Artikkel Kaissarovist tasakaalustanuks ka praegu võõrkehana tunduvat (sisu poolest ometigi väga huvitavat) Vladimir Uspenski artiklit. Selle üks peategelasi suurvürst Konstantin (hilisema tsaari Nikolai I vend, kes dekabristide ülestõu-sus mängis saatuslikku rolli) figureerib Lotmani mõlemas artiklis. Eesti lugejal olnuks sellest huvitav teada saada.
Eesti kultuuriruumi lugeja positsioonilt vaadates võinuksid äsja mainitud artiklid asendada raamatusse lülitatud „Kaksikportreid” ja üle 30 lehekülje pikkust Bajevski „Élan Vitalit”. „Kaksikportreede” kangelastel on minu arvates piisavas mahus peatutud nii tema „Mitte-memuaarides” kui ka Lotmani õe ulatuslikes mälestustes. Pealegi on kuuest professorist nüüdisaegsel (Eesti) teadusmaastikul aktuaalsed peamiselt vaid Roman Jakobson ja Vladimir Propp. Bajevski ülespuhutud stiilis kirjutatud artiklis on aga kirjutise pool mahtu pühendatud Bajevskile endale.
Kes-küsimuses jäi mind kummitama veel üks asi. 48 väljapaistvast õpetlasest, kes on Lotmani nekroloogile alla kirjutanud, leiame kogumikus vaid kolme kirjutisi. Ja koolkonnaväliseid „jalutajaid” esindab üksnes Julius Schreider (kui mitte arvestada Jaak Põldmäe intervjuud) – vaatamata sellele, et Lotmani töid on tõlgitud rohkem kui paarikümnesse keelde. Sellega ei taha ma vähimalgi määral varju heita näiteks Peeter Toropi väga asjatundlikele ja huvitavatele kirjutistele ning intervjuudele. Nendeta oleks kogumik vaene. Ma räägin muust – arvajate valiku koolkonnasisesest suletusest.
Veel mõnest pisiveast
Väljaandes on tunda mõningaid kiirustamise jälgi: kommentaarid on jäänud kohati napiks ja rabedaks, märkimist väärinuksid ka publitseeritud artiklite esmailmumise täisandmed, II peatüki sisukorras puuduvad paari intervjuu autori nimed. Piinlik on viga, kus Peeter Toropi artikli „Tartu koolkond kui koolkond” esmakordseks ilmumisajaks on märgitud 1992, samal ajal kui artikli teine lõik algab lausega „Nüüd on Lotman surnud ja maetud”. Lotman suri teatavasti 1993. aastal ja Toropi artikkel ilmus 1994. aasta Keele ja Kirjanduse oktoobrinumbris. On ka tõlkevigu, näiteks: „esimese numbri kaabakas” pro „esimest sorti kaabakas”, „struktuurituum” pro „tuumstruktuur”. „Mitte-memuaarides” on palju huvitavat sõduriargood ja kalambuure, mille tõlkimisel tulnuks sulgudes säilitada originaalkeele mänguline ja raskesti tõlgitav vorm. Näiteks üksuses tähtsa toponüümi „mänd” alusel loodud kalambuur „mänd, mänd, kuhu su kevad on jäänd” näib mõttetusena, kui lugeja ei adu vene „sosna” ja „vesna” riimumist.
Märgitud puudused ei kahanda karvavõrdki teose kogu-väärtust. Koostaja Mihhail Lotmani valitud autorid loovad Eesti humanitaaria suurmehest lugemisväärse portree, mida vaimustavalt illustreerivad Lotmani enda lõbusa irooniaga joonistatud karikatuurid iseendast ja väga huvitav valik fotosid. Selles kogumikus on mõtlemisainet!