Lars von Trier ja kombekuse riismed
Vastates Timesi kriitiku küsimusele enda saksa päritolu kohta – kas just see on inspireerinud tema filmide gootilikku atmosfääri? – hakkas Trier äkki rääkima, õigemini jahuma selliseid lauseid: „Ma saan Hitlerist aru... Tegelikult olen ma nats... Iisrael on pain in the arse...” Trieri kõrval istunud näitlejatar Kirsten Dunst rõkatas algul hüsteeriliselt, siis aga vajus näost ära ja hakkas nihelema, muutudes kehakeele õpikuks kõigile neile, kes peavad kunagi kehastama äärmist piinlikkust tundvat inimest. Trier nägi kimbatust, mida ta kõigis tekitas, aga ei suvatsenud oma „naljavoogu” peatada. Teadlikult, ehk isegi mõnuga astus ta üle hea maitse ja viisakuse piirist.
Selge see, et tegu oli lihtsalt ebaõnnestunud naljaga – nagu Trier ise hiljem selgitas, ei saanud ta enam alustatud lausest välja. Ja et kui ta oleks rääkinud taani keeles, oleks see kõik kõlanud nüansseeritumalt, samuti kui ta oleks oma nalja visanud kusagil mujal kui Prantsusmaal, kus antisemitism ja kollaboratsionism on rahvuslik konnasilm.
Olukorras, kus iga sõna lindistatakse, tekib küsimus, miks ta kohe ei vabandanud või miks üldse käsitles ta pressikonverentsi kui saunalava, kus võib suvaliselt plämiseda – ka siis, kui publik kaasa ei tule.
Suur ego versus sõna jõud
Põhjuseid on küllap kaks: suur ego ja sõna jõu alahindamine. Selge see, et Trier ei mõelnud oma sõnu tõsiselt ja pole ka mingi nats. Cannes’i festival oli aga Trieri persona non grata’ks kuulutades sundolukorras. Sõl-tudes Prantsuse riigi dotatsioonist pluss lugematutest erasponsoritest, oli festival küllap surve all ebaviisakas külaline peolt välja visata. See ei olnud film, kus tegelased võivad kunsti tähe all ja publiku ärgitamiseks öelda ja teha mida tahes; film, kus võib efekti saavutamiseks veiderdada, liialdada või isegi tappa. Ei, see oli päris elu. Ja päris elus ei saa peokorraldajad viskuda ambrasuurile kellegi maitselageda pläma pärast. Lihtsam on tegelane majast välja kupatada.
Trieri filmid on olnud ühed mu lemmikud ja ma oleksin hirmsasti tahtnud teda kaitsta. Aga vaadates pressikonverentsi videot, näen ma lihtlauselist ülbitsemist, mitte nüansseeritud irooniat poliitilise korrektsuse pihta ega ka silmakirjalikkuse paljastamist, nagu on arvanud need, kes on Trieri kõnealusel juhul kaitsnud. Paljud hakkasid Trieri lamedat nalja kohe intellektuaalsemaks muutma, sellele igasuguseid salatähendusi juurde pookima.
Jah, vana mure: autor ja tema teos tuleb hoida lahus. Inimhinge pilkasest pimedusest kõneleva romaani „Reis öö lõppu” autor Celine sai hiljem kurikuulsaks antisemiitlike pamflettidega. See ei vähenda „Reisi öö lõppu” kunstilist väärtust ja müstilist mõju. Nõnda nagu Trieri filmid „Laineid murdes”, „Tantsija pimeduses”, „Antikristus” ja „Dogville” jäävad sama raputavateks meistriteosteks, kui nad olid enne oma autori jaburat äpardust.
Ma ei dramatiseeriks juhtunut üle. Põhimõtteliselt oli küsimus kombekuses. Keegi, kes oli kutsutud punasele vaibale, oksendas sinna. Ja pärast ei vabandanud piisavalt valju hääle ega piisava siirusega. Samasugusesse, kuigi veel õudsemalt kolisevasse ämbrisse astus ju ka IMF-i juht Dominique Strauss-Kahn. Temagi arvas, et talle on lubatud ületada kombekuse reegleid.
