Järelehüüe keelehoidja Helju Valsile
Selles meenutab 1. märtsil 1929 ilmavalgust näinud elupõline tartlanna, kuidas ta 1953. aasta mais tuli ajalehetoimetusse tööle ja kuidas talle „sai tõeks, et umblaused tõukavad lugejaid kirjutajatest eemale. Veel kibedam – inimesi elust eemale“. Ning et ta „ei osanud teisiti kui hakata keeleajakirjanikuks“.
Aastakümnete jooksul lausa legendaarseks kujunenud keelevalvur Helju Vals, kes on olnud meie suure keelemehe Johannes Voldemar Veski vaimulaadi hoidja ja edasikandja, arendas keeletoimetaja kui keelehoidja ametit enneolematu ulatuse ja täiuseni, tõustes selle pahatihti tänamatukski peetava töö tegijaile eriliseks eeskujuks ja innustajaks. Tema töövilja on „Edasis“-„Postimehes“ ja „Kulleris“, on rohketes raamatutes ja muudes trükistes.
Määratu ja määramatu on olnud Helju Valsi (aastail 1957-1960 Helju Heuer) panus keelehoidu ja -arendusse Eesti Ajakirjanike Liidus, mille auliikmeks ta sai 2002. aastal. Raske kujutleda, millised oleksid 1958. aastal alguse saanud EAL-i keele- ja tõlkesektsiooni jäljed Eesti kultuuriloos, kui osavõturohkete ja üle-eestiliselt alati oodatud avalike keelekoosolekute juhatuselaua taga poleks esimees Henno Meriste kõrval olnud aseesimees Helju Vals kogu oma mõnikord mõistatuslikult keeruka loomuga, ainuomase naljasoonega, allaandmatu ja edasipürgija, terase mõtlemisega otse- ja kaudeütleja.
Helju Valsiga võidi nõustuda või mitte nõus olla, kuid kedagi ei jätnud ta eales ükskõikseks, ikka sundides juurdlema, kaaluma, hindama, otsustama. Nonde „keelebörsideks“ kutsutute osa Eesti elus veel ootab avamist ja väärilist hindamist.
Viimastel aastatel oli Helju Vals asendamatuks taganttõukajaks ja, kui ikka vaja, siis ka eestvedajaks Ajakirjanike Liidu keeletoimkonnale.
Helju Valsi rahutu hing ja nõudlik vaim sundisid aatekaaslasi püüdma pealtnäha püüdmatut isegi noil aegadel, mis olnud, nagu nüüd mõnel pool väidetakse, eesti keele, sealhulgas ajakirjanduskeele jaoks erakordselt rängad.
Keeletoimetaja Helju Vals suutis ka siis kõigest hoolimata saavutada enimat ja järelejätmatult nõuda, et ametikaaslased „Edasi“ toimetuses ja nende eeskujul teistes Eesti trükisõnatoimetustes alla ei vannuks, ikka oma eestilikku arukat joont mööda edasi kulgeks.
Eks seepärast rakenduski see väikesekasvuline habras daam, kelle ülimaks põhimõtteks oli oma emakeele hoidmine, vaid temale omase jõulisusega kodulinnas kaasa lööma teoka ja lootustandva Eesti Keele Kaitse Ühingu käimapanekus. Teda vajas ka ühing „Eestluse Elujõud“.
Ennast määratles Helju Vals paljude jaoks õrritavaltki ainulaadselt -- keelenaiseks, et väljakutsuvalt eristuda noist silmapaistvatest isiksustest, keda praeguses ja lähimineviku Eestis on võetud pärjata keelemehe-tiitliga. Väljakutsuvalt eriline ta oligi – mitte kuiv grammatik, vaid rabavalt särav stilist.
Helju Valsi kui keele-eestluse hoidjat ja edendajat tunti ja tunnustati ka väljaspool keeleinimeste ringi. Jätkus ametlikkegi tunnustusi: Eesti Ajakirjanike Liidu kauni keele auhind (1997), Wiedemanni keeleauhind (2003), Valgetähe III klassi teenetemärk (2005). Oma kodulinna aukodanikuks sai ta 2006. aastal.
Igikestvas heitluses värdnimede ja värdsõnade vastu, kirjaliku ja väljaöeldud mõtte selguse ja värskuse eest on keeleteadlikud ja -tundlikud kaaskodanikud kuni viimase ajani oodanud abi ja tuge Helju Valsilt, tema sõnavõtmistest leheveergudel. Mõnikord paisus üksnes veel tema peale lootmine koguni avalikeks otsesteks appihüüeteks: „Helju Vals, tulge ja aidake!“
Eks pöördugemgi ikka ja jälle tema üle kõigi aegade ulatuva väärtusega mõttekogumike poole, pidagem kalliks ajalehelõigendeid tema keelelugudega. Tasub tänumeelselt meenutada isegi kunagi Keele ja Kirjanduse lehekülgedel tegutsenud Keelit ja Meelit.
Kurb, et Helju Valsi napisõnalisi ja avaramõttelisi keelehoiukirjutisi enam ei lisandu (viimne ilmus tänases Tartu Postimehes), kuid rõõmu on ikkagi sellest, et tema vaimuvara jääb meiega, aitab eesti keelt kalliks pidada ja oma rahvale hinnatumaks teha.
Aitab keelehoiurivis olijail kaitsta seda, mille kohta Helju Vals oma viimseks jäänud kogumikus „Ei päevagi kirjareata“ (Tartu 2010) on öelnud: „Keel on olemise koda. Mis me oleksime ilma selle kojata? Kodutud! Tuulte tallata, saatuse tõugata.“
