Sillaremont ühendab Pakri saared jälle teineteisega
„No vaadake, mis tast järgi on jäänud. Üks kukkus siin hiljuti omal rangluu paigast ära, teine tõmbas alla kukkudes korralikult naha marraskile,” teatab Pakrite elav kehastus Ilmar Heinleht, kui meid oma mootorpaadiga seda kuulsat punavägede sünnitist vaatama toob.
Üle Langgranne laiu kulgeva ühendustee rajasid Nõukogude väed kohe 1940. aastate alguses, kui Pakrid pommituslennukite õppepolügooniks muudeti. Teetammidesse kuhjati kokku kohalikud kiviaiad ja saartevahelise väina keskel pandi kivitammi otste vahele püsti sadakonna meetri pikkune palksammastel sild. 1982. aastal tugevdati puidust sild tanke kandma ja pärast seda on ajahammas segamatult oma puremistööd teinud. Mõni aasta tagasi, kui vanametallikratid käisid sillalt metallplaate lõikamas, langes suur osa sellest tuleroaks. Ühendus kahe saare vahel on seetõttu sisuliselt katkenud.
Mõnes kohas on suuri raudnaelu täis pudedad puittarindid risti-rästi kokku varisenud, samas turritavad põlenud palgiotsad. Ainult üle selle koha, kust väinavaheline vesi ühelt tammi poolelt teisele saab voolata, kõrgub veel midagi sillataolist.
Teisele saarele heinale
Paldiski abilinnapea Andrei Martõnjak (kelle isa töötas muide omal ajal Pakri saarte sõjaväebaasis) kinnitab, et veidi üle 100 000 euro maksma mineva rekonstrueerimistöö käigus on kavas järgmise aasta augustiks taastada hävinud sillatekk pea 46 meetri ulatuses. „4,5 meetri laiune sild on ette nähtud eelkõige kergliiklusele, kuid võimaldab ka järelkäruga traktoril üle pääseda,” selgitab Martõnjak.
Peale ajaloolise silla taastamise puhastatakse väina veevahetuse parandamiseks kolm laia läbivooluava. Aastate jooksul on külastajad, kes on tahtnud kuiva jalaga ühelt saarelt teisele pääseda, kaks neist kive täis loopinud. Nüüd tuleb need töömeestel käsitsi uuesti lahti koukida. Martõnjak lisab, et ehitustööde käigus on kavas ka lähemalt uurida, kas seniste avauste kõrvale oleks vaja kivitammi rajada veel mõned voolukohad.
Peale selle, et kohalikud elanikud – Väike-Pakri seitse püsiasukat – ja saart külastavad turistid saavad edaspidi luude murdmist kartmata omal jalal ja suurema vaevata ühelt saarelt teisele minna, on silla kordategemise üle põhjust rõõmustada nii Väike-Pakril loomakasvatusega tegeleval Heinlehel kui ka looduskaitsjatel.
Nimelt on Pakri saared peale rannarootslaste ja militaarajaloo tuntud ka oma suurte ja looduskaitseliselt väärtuslike niitude poolest. Et niidud võssa ei kasvaks ja nendega seotud liigirikkus säiliks, tuleb neid igal aastal niita.
Heinleht, kes on ühele Väike-Pakri majapidamisele uuesti hinge sisse puhunud ning kel on kahel saarel ühtekokku 120 veist ja 60 lammast, räägib, et saartevahelise ühendustee puudumise tõttu on Suur-Pakri niitude hooldamine tema jaoks omajagu mõttetu, sest heina talveks Väike-Pakrile loomadele tuua on tõsine ettevõtmine. Kuna sild on katki, saab heina vedada vaid talvel üle merejää. „Eelmisel suvel sain Väike-Pakrilt umbes 500 rulli heina, aga talvel pidin üle jää veel 700 rulli juurde tooma,” tõdeb ta.
Kui sild lõpuks korras, poleks aga heinavedu ega ka loomade ühel saarelt teisele toimetamine enam mingi probleem. Paadid võib selliste tööde puhul edaspidi unustada, sest traktoriga pääseks ühelt saarelt teisele iga kell. Ja väärtuslikele niitudele, mille avarat ja liigirikast ilu kõik huvilised saaksid imetlemas käia, peaks ühtlasi tulevik kindlustatud olema.
Suur-Pakri on tegelikult väiksem
Asustati 14. sajandil
Tühjaks aeti 1940
Loode-kagusuunaliste pikerguste saarte suurus on tegelikult nimedele vastupidine: Väike-Pakri pindala on 12,9 ruutkilomeetrit ja Suur-Pakril 11,6 ruutkilomeetrit. Arvatakse, et väiksema saare Suur-Pakriks nimetamise põhjus oli suurem elanike arv ja paremad põllumaad.
Esimesed rootslased jõudsid Suur-Pakrile 14. sajandi keskpaigas. Sajanditega kujunes saartel välja rikkalike traditsioonidega rahvakultuur ja oma keelemurre, mis Suur- ja Väike-Pakril oli mõnevõrra erinev.
Iseseisvunud Eesti Vabariigis moodustasid saared omaette Pakri valla. 1934. aastal oli viies külas 119 talu 354 elanikuga. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum. 1940. aastal sunniti elanikud sõjaväe õppepolügooniks muudetud saartelt lahkuma.
