Liiliad – Linnutee jumalikud lilled
Liiliasuvi on alanud ja kestab täies väes. Eestis küll liiliaid looduslikult ei kasva, kuid türgi liiliat ehk kirjut liiliat (Lilium martagon) ja tuliliiliat (L. bulbiferum) võib kohata asulalähistes metsades ning parkides metsistunult või naturaliseerunult. Liilia on omanimelise liilialiste (Liliaceae) sugukonna taim. Tema lähisugulased samas sugukonnas on südaliilia, kuldtäht, koerahammas, tulp, preerialatern, kõreliilia, varjukuljus jm. Kogu maailmas on 110 liiki liiliaid (Lilium). Euroopas kasvab looduslikult kümme liiki, Põhja-Ameerika on 20 liigi kodumaa. Kõige kaugemal lõunas võib liiliaid kohata Filipiinidel. Troopilised liigid meil avamaal ei talvitu.
Liiliatel on maa sees soomuseline sibul, mis suudab koguda ja säilitada vett ja toitaineid. Suve teises pooles õitsev tiigerliilia (L. lancifolium) ja aedades kõige tavalisem jaanipäeva aegu õitsev oranžiõieline tuliliilia moodustavad sigisibulaid varrele lehekaenaldesse. Seda omadust on sordiaretuses ära kasutatud ja paljud aasia hübriidide rühma kuuluvad sordid („Aelita”, „Rjabinka” jm) on samuti sigisibulatega. Selliseid liiliaid on kerge paljundada, sest sügisel varisenud või mulda istutatud sigisibulad õitsevad juba 2–3 aasta pärast. Üks taim võib moodustada mitusada sigisibulat. Sigisibulate õige istutamise aeg on siis, kui nad vart kergelt puudutades lehekaenlast lahti tulevad või on juba ise maha varisenud. Kui tahame kasvatada sordilisi sordinimedega taimi, siis peaksime segimineku vältimiseks hoiduma sigisibulatega sorte üksteise kõrvale lähestikku istutamast. Uuemad Lääne-Euroopa või Ameerika liiliasordid enamasti sigisibulaid ei moodusta, et vältida sortide segiminekut. Liilia paljuneb suurepäraselt ka mullas elavate sibulate abil. Mitu aastat kasvanud sibul jaguneb osadeks ja ümberistutamise ajal augustis või septembris tuleb vaid tihe sibulakogumik ettevaatlikult mullast välja kaevata, laiali lammutada ja sibulad sobiliku vahekaugusega uude kohta istutada. Erinevalt tulbist, krookusest või nartsissist ei vaja ega talu liiliasibulad pikka aega õhu käes kuivamist. Vajaduse korral võib sibulaid hoida paar nädalat päikese eest varjatud õhurikkas kohas, kuid sibulad võib mulda istutada kohe või lähipäevadel pärast mullast ülesvõtmist. Liiliate mitmeaastasi juuri ei maksa samuti vigastada ega ära lõigata. Mida rohkem on juuri, seda enam omastab taim toitaineid ja seda uhkemaks arenevad õied. Liiliaid kasvatatakse eelkõige suursuguste õite saamiseks. Maailmas tuntakse küll ka kirjulehiseid liiliasorte, kuid neid on vähe ja Eestis selliseid müügil ei ole.
Liilia võib ühel ja samal kasvukohal kasvada 3–4 aastat, vahel kauemgi. See sõltub sordist, kasvukohast ja pinnase viljakusest. Vanade mahajäetud taluaedade liiliaid ei istuta keegi ümber ja nad õitsevad samas kohas ilma hoolitsuseta aastakümneid. Uuemad ja moodsamad sordid on nõudlikumad. Liilia vajab ümberistutamist siis, kui kogumik on kasvanud väga tihedaks ja taimed enam ei õitse. Parim aeg istutamiseks on sügis, kuid seda võib teha ka kevadel kohe pärast maa tahenemist aprilli lõpus või mai alguses. Liiliale valige aias päiksepaisteline tuultele avatud koht. Mida rohkem saab liilia õhku ja päikest, seda tervem on taim ja paremini õitseb.
Liiliasibula võib istutada üsna sügavale. Sobilik istutussügavus on kolmekordne sibula läbimõõt, keskmiselt 20–25 cm sügavusele. Sibula elusad juured asetage laiali augu põhja. Sibula alla ja ümber on hea panna puhast niisket liiva, et vältida mulla sattumist sibulasoomuste vahele. Liilia vajab rikkalikuks õitsemiseks viljakat kompostmulda. Hästi mõjub kõdunenud sõnniku lisamine peenrasse, kuid värsket sõnnikut liiliad ei talu.
Põuaga võib liiliaid kasta, kuid kastmisel tuleb vältida vee sattumist vartele, lehtedele, nuppudele ja juba avanenud õitele. Põuaga piisab kastmisest kord nädalas või iga 4–5 päeva tagant. Kui muld on piisavalt niiske või on sademeid, pole liiliaid kasta vaja.
Tubli toalill
Ka pottides müüdavad õitsvad liiliad võib aeda peenrasse istutada või kinkida pärast äraõitsemist tuttavale aiaomanikule. Toas liiliat kasvatades peab teadma seda, et pimedal ajal liiliad puhkavad ja kogu maapealne osa kuivab ning lehed varisevad.
Puhkeperioodil talvel liiliat kastma ei pea, vett võib mullale lisada vaid mõne korra talve jooksul, et sibul täiesti ära ei kuivaks. Kui õitsev potiliilia tuuakse koju talvel, siis tuleb taime kasta ja väetada kuni maapealse osa kolletumiseni.
Potis kasvatatakse ka avamaal külmaõrna pikaõielist liiliat (L. longiflorum) ja teisi talveõrnemaid sorte ja liike.
Aasia liiliate sordirühma potitaimi võib aga julgesti kevadel aeda istutada või rõdul kasvatada.
