TÄISMAHUS: Neonatsidel on nüüd põhjust peitu pugeda
Ülemaailmset paremäärmuslaste vandenõu ei ole olemas, kuigi eri vihkamisgruppe koondavad interneti jututoad toimivad ja aitavad neil omavahel mõtteid vahetada. Ühtaegu ei saa ka igaüht, kes pärast 2001. aasta 11. septembrit islamiusulistesse halvasti suhtub, veel äärmuslaseks pidada. Äärmuslus pole ideoloogia, pigem vaid meetod purustades midagi saavutada. Lääne ühiskondades aga al-Qaidaga võrreldavaid tugevaid terrorirühmitusi pole.
Islam on tekitanud hirmu ja immigratsioon on tekitanud pahameelt, kuid ükski normaalne inimene selle pärast veel relva ei haara. Ennast ise ususõdalaseks ja maailmavabastajaks kuulutanud Anders Behring Breivik andis massimõrva korraldades võimalikele mõttekaaslastele sellise löögi allapoole vööd, millest Norra Progressiparteil, vabamüürlastel ja ka võimalikel islamit põlgavatel tegelastel Euroopas on raske, kui mitte võimatu lähemal ajal toibuda.
Hollandis islamivaenulike avaldustega kurikuulsaks saanud poliitik Geert Wilders teatas kohe pärast Oslo ja Utøya veresauna, et tema arvates on Breivik haige inimene.
Kirikuga seostada raske
Norra vabamüürlaste suurmeister Ivar A. Skar avaldas aga ohvritele kaastunnet ja teatas, et Breivik on nüüd ka nende organisatsioonist välja heidetud. Kuigi ühtki parteid ega looži ei saa otseselt Breiviki terroris süüdistada, on ta heitnud neile tumeda pleki.
Keda Breivik siis tegelikult esindas? Kas kristlikke fundamentaliste, nagu see pastor, kes hakkas Floridas koraane põletama? Kirikuga on Breivikut raske seostada, ka pole ta just silma paistnud erilise vagadusega. Niisiis, kui ta kuulutab sõda islamile, ei pruugi see veel olla kristlik sõjakuulutus. Tema vaen islami vastu meenutab pigem Iisraeli retoorikat. See, et ta mõtleb välja uue Templirüütlite ordu ja hakkab seda fiktiivselt kehtestama, ei tee temast veel kristlikku fundamentalisti. Luterlike riikidega (nagu Norra) fundamentalismi üldiselt ei seostata.
Kas ta on neonats? Hitler esineb tema „manifestis” küll allikana, kuid otsest imetlust türanni vastu sealt ka välja ei loe. Ta on ju pärit riigist, kus Vidkun Quisling 1945. aastal kollaborandina hukati. Kuid nüüd on paljud poolavalikult Hitlerit ülistavad rühmitused Euroopas avaliku surve all. Nii Saksamaa kui ka Suurbritannia politsei uurib Breiviki võimalikke sidemeid sealsete fanaatikutega. Europol on loonud lausa eriüksuse, et tegelda Põhjamaade paremäärmuslusega. Breivik on andnud uue ettekäände neid rühmitusi veelgi tugevamalt põranda alla suruda.
Kui otsida iidoleid, kellele Breivik massimõrva kavandades oma ideoloogia rajas, tuleb manifestist esile just Geert Wildersi nimi. Tolle kaasmaalased, ideoloogilise vaenu õhkkonnas tapetud Theo van Gogh ja Pim Fortuyn esinevad Breiviki tekstis märtritena, samal ajal kui terve ta ideoloogia on rajatud hädaldamisele, kuidas võimalikke paremäärmuslasi islamiohu alla langenud Euroopas taga kiusatavat. Ja nüüd, pärast sellist massimõrva võib vaid eeldada, et see tagakiusamine süveneb veelgi.
Paljudel piiri peal kõikuvatel liikumistel on tekkinud tõehetk, kus tuleb otsustada, kas hakata demokraatliku korra toetajaiks, nagu Põlissoomlased Soomes, Rootsidemokraadid Rootsis ja Progressipartei Norras, või minna põhja koos Hitleri (või Lukašenka või Putini) totalitaarset riigikorda ideaaliks pidavate äärmuslastega. Nood jäävad üha selgemini üksi ja on seetõttu järjest vihasemad. Breivik marssis Progressiparteist välja, sest see oli tema arvates liiga liberaalne. Tööpartei noortekogu liikmeid läks ta tapma sellepärast, et pidas vasakpoolsust oma vaenlaseks.
Polnud avalik äärmuslane
Vihkamisgruppide internatsionaali pole olemas, kuigi omavahelist koostööd on näha. USA-s kannavad seda meelsust näiteks mitmed mootorratturite jõugud, mis on levinud ka Euroopa Põhjamaadesse, levitades küll pigem USA vanglakultuuri vaimu. Põhjamaades on mootorratturite jõugud tavaliselt esimeste kahtlusaluste seas, kui mingeid suuremaid kuritegusid sooritatakse. Sageli on kahtlustamine ülekohtune, aga vahel ka põhjendatud. Näiteks Põrguinglid on olnud avalikult segatud kuritegudesse, ka mõrvadesse. Ja mootorratturite jõugud mõistagi ei salli näiteks Balkanilt pärit jõukusid.
Breivik pole kunagi vangis istunud ja tal puudub ka nähtav side mootorratturite jõukudega. Massimõrvaritest, kes praegu vangis istuvad, on ta eeskuju võtnud, alustades Unabomberist ja ka suurt meediakõmu pälvinud koolitulistajatest. Oklahoma administratiivhoone ees 1995. aastal plahvatanud pommist sai talle ilmselt otsene ajend.
Breivik pole ka kunagi sõjaväes teeninud, seega ei ole tema relvavaimustus (oli Oslo püstoliklubi liige) mitte sõjaväelise koolitusega omandatud, vaid pigem ise õpitud. Võimalik, et sõjalise koolituse puudumine on tema militaristlikku alaväärsustunnet hoopis tugevdanud. Norra pole küll mingi kriteeriumi järgi kergesti relvi kätte andev riik, ja
nagu Soome koolitulistamiste puhulgi, ei saa roima põhjusi tingimata otsida liiga lõdvast seadustikust.
