Põllumees Mart Timmi: kes teadmisi ei täienda, on mängust väljas
Mart Timmi on mees, kellele maaülikooli rektor Mait Klaassen tavatseb helistada, kui ta tahab teada, kuidas põllul parajasti seis on. Esiteks sellepärast, et kunagine aasta põllumees tegeleb piisavalt paljude kultuuridega, teiseks aga sellepärast, nagu rektor ütleb, et Timmi ei süüdista kogu aeg loodust, vaid rõhutab õiget ajastust.
Mart Timmi, praegu peaks olema aasta kiireim aeg?
Meie jaoks on augustist kuni 1. novembrini kiire aeg, siis lõpeb kapsakoristus. Tuleb laupäevadest ja pühapäevadest lisa võtta. Kartulivõtt kestab hommikul kella kuuest õhtul kella kaheksani. Ka mullaharimistraktorid töötavad kahes vahetuses. Neli tundi on traktorile puhkust ja mahajahtumist ja siis lähevad uuesti. Talve poole, siis hakkame tegelema rohkem pakendamise ja hoiustamisega. (Timmi on selline mees, kellel on rääkides kogu aeg nägu naerul. Ilme järgi otsustades on karta, et talle meeldib see töö. – P. S.)
Palju te üldse puhata saate?
Meil on nii palju inimesi tööl, et pisut ikka puhata saab. Viimane puhkus oli juunis, kaks nädalat, käisime Gruusias. Eks teda antakse ikka, aga ei raatsi võtta. Kindlasti on see raskem väiketaludele, kes peavad kõik oma pere jõuga lahendama.
Hästi palju on kuulda olnud seda, et maapiirkondades polegi tööjõudu võtta, isegi kui tööd on pakkuda. Kuidas teil paistab?
Kuidas kunagi. Meil on siin linn lähedal.
Linnainimesed tulevad maale tööle?
No tulevad ikka. Värske õhk ja iga päev isemoodi töö. Tööstuses aasta ringi samasugust operatsiooni teha või siis iga päev pisut erinevat, siin on suur vahe. Kui buum oli, siis tõmbas valikut kitsamaks küll, polnud kapsakoristajaid võtta.
Kui reaalne see mure on, et varsti on potentsiaalsed kapsakoristajad teisel pool Soome lahte?
Kõik ei ole maailmas võlutud suurtest rahasummadest, osa tahab rohkem ka pere juures olla. Ja eks kui kulud ja tulud kokku lüüa, siis see välismaa tulu ehk nii suur polegi. On inimesi meilgi Soome läinud, aga on asemele leitud sama tublid. (Räägime Timmiga sellest, kuidas tal on palgalehel 50 inimese ringis ja suurem osa neist aasta läbi. Käime Timmiga ka tema kapsapõldu vaatamas. – P. S.) No see siin on juba nii suur, et seda ei tahagi poest osta – läheb sissetegemiseks.
Niisiis, hea kapsa-aasta. Mis teda hästi kasvama paneb?
Parasjagu soojust ja sademeid. Muidugi, kapsaga on nii, et kui vao vahel on paar päeva vesi, siis on kõik läbi.
Millal te need kapsad ära korjate?
Praegu on juba valmis, aga pole töökäsi, tegeleme veel kartuliga. Nädala pärast ehk hakkame peale. 1. novembriks peab plats olema puhas.
Alles novembriks?
Aga seda ei saa eriti mehhaniseerida ja seda on lihtsalt nii palju. Säilituskapsast tuleb suuresti käsitsi võtta, muidu ta ei säili.
Miks linnainimestele kogu aeg tundub, et põllumeestel on ikka kas põud või hoopis uputus ja ikaldus?
Kuidas kuskil. Võtame või väikest Eestit – mõnel pool on kartulivõtt problemaatiline. Meil siin Võrumaal annab aga nii kuldset sügist kui tänavu pikkadest ridadest otsida. Praegugi – Tallinnas sadas, meil on siin päike. Seda pole ajaloos juhtunud, et 19. augustiks on kõik vili koristatud ja 10. septembriks kõik raps. Lõunaeestlane peab seda sügist ikka väga heaks ja ega suvegi väga kiruda või. Juulikuine põud ehk kartulisaagile mingil määral jättis jälje – 10–15 protsenti ehk võimalikust väiksem. Ka rapsisaak jäi ehk võimalikust väiksemaks, aga teravilja puhul saime ühe aegade parima saagi. Tänavu siis on hea teravilja-aasta, keskmine kartuliaasta, kindlasti tuleb hea köögivilja-aasta, sest päikest on palju olnud, sademeid ka jaopärast. Kui kõik kokku koristatud ka saab, siis ütleks taevastele jõududele aitäh Võrumaa poolt.
Millal tavaliselt vili valmis saab?
Tavaliselt me oleme püüdnud ikka augustikuu jooksul ära teha, aga üle 10. septembri ta meil läinud pole. Kuid üks kolleeg Pärnumaalt räägib, et tal on vaovahed vett täis, kartulit võtta ei saa. Harju- ja Raplamaal näiteks pole viljaseis jällegi kiita. Aga eks meie töö ole ka äriliselt hinnatav. Saagitonnid ei tähenda kindlasti veel finantsseisu. Eks see, mis toimub suures Euroopas, mõjutab meid tugevasti. Kui eelmisel aastal oli Euroopa ja Venemaa osas tunda väga palju loodusjõudude katastroofilisi mõjusid, siis tänavu on need tunduvalt väiksemad ja see kajastub ka hindades. Köögivilja ja kartuli hinnad on suhteliselt tagasihoidlikud, seevastu teravilja ja rapsi puhul on tunda, et maailma mastaabis on nendest puudus. Meie talu seisukohast oli viljal hea kasvuaasta. Aga maailma mastaabis tuleb puudu, sest Lõuna-Euroopas kippus saak suhteliselt ikalduma. Järjest enam peab maailm hakkama arvestama sellega, et lõunas hakkab veepuudus kummitama. Aegade jooksul on see piirkond hakanud vähem tootma.
Kuidas see teie elu mõjutab, kui lõuna pool veest üha rohkem puudus tuleb?
Eesti põllumehe töö peaks järjest enam minema hinnatumaks ja ühiskonnale vajalikumaks.
Kas toiduainetega spekuleerimine maailmaturul tekitab hinnatõusu?
Tarbimine on kasvanud, aga tootmine nii palju kasvanud ei ole, sellest ta ehk tuleb. Piimatoodete alal on maailmas ka Jaapani katastroof mõjunud, valgu kättesaadavus on paljude jaoks raskenenud.
Aeg-ajalt on ikka kuulda vihaseid hüüdeid, kuidas lätlased on meid küll odavate põllusaaduste, küll kukeseentega üle ujutanud. Kuidas lätlased Eesti turgu mõjutavad?
Mõjutavad tunduvalt. Võib-olla viimasel ajal veel karmimalt kui muidu, sest nad toovad oma kaupu siia suhteliselt odavamalt. Neil pole ka hoiustamisvõimalusi ehk välja arendatud ja nad peavad sügisel oma toodangust ükskõik mis hinnaga lahti saama. Talvel annab siis neid asju korrigeerida. Kindlasti on väike roll eurol ja võib-olla ka sellel, et kui nägin hiljuti teleuudiseid, siis Läti valitsusjuhid kiitsid Eesti maksumaksjaid, et nad maksavad ausalt makse.
Kui palju sõltub Eesti põllumehe teadmistest ja oskustest, kui palju on niisama looduse süüdistamist?
Ma arvan, et Eesti põllud on järjest paremini hoitud. Eks see, kellele teadmistepõhine tootmine pole kohale jõudnud, on sunnitud ka areenilt lahkuma. Juba ringi sõites on paranemine näha. Väga palju aitavad kaasa põllumajandusvarustuse müügiga tegelevate firmade müügikonsulendid.Need on hästi haritud inimesed. Ega meiegi firma nendelt nõu küsimata paljusid asju tee. Eks kasutatavate kemikaalide nimekiri, taimeapteek täieneb samamoodi nagu inimeste apteek.
Palju teie oma aastast koolitustele kulutate?
Koolituspäevi on kogu aeg, kui tootmist taga poleks, võiks seal iga nädal ühe päeva veeta. Kunst on sealt tulutoovamad välja noppida.
Kas põllumeheks üldse tasub hakata? Kas te noortele seda soovitaksite?
Kindlasti tasub. Olen ise kahel noorel siit külast soovitanud maaülikooli minna ja nüüd nad õpivadki sellisel alal nagu biotehnilised süsteemid. Nimi on keerukas, aga sisuliselt on see põllumajandus.
Mis on praegu kõige kasulikum põllukultuur, millega tegeleda?
Võib-olla raps tuleb kergema vaevaga kätte nendest, millega ma tegelen. Kartul ja köögivili on suhteliselt suurte realiseerimis- ja töökuludega. Me tegelemegi nii, et raps, kartul ja teravili on kõik olemas, väikestviisi töötlemine ka, nii et aastate lõikes tagab see kindlama tulubaasi. Kunagi ei juhtu seda, et kõikidel asjadel on ühtviisi hinnad maas. Kõige raskem seis on seakasvatuses, kuna teravilja hinnad läksid eelmisel aastal pooleteisekordseks ja tänavu ka olulist langust ei ole, samal ajal ei ole liha hind järele tulnud. See on kahjudega tootmine. (Räägime Timmiga veel tema poja toitlustustegevusest. Põllundust peab ta ikkagi väheke tulusamaks. – P. S.)
Mis teie teraviljast saab?
Pool läheb oma sigade söögiks ja pool müügiks. Raps läheb sügisel minema, teravili kevade poole. Nii on rahavoogude mõttes kasulikum. Kuhu ta konkreetselt läheb, seda me ei tea, seda oleks parem vahendaja käest küsida. Aga teame, et möödunud aasta sügisel veeti hoolega Eestimaalt teravilja välja ja lõpuks tuli seda tunduvalt kallima hinnaga oma riigi jaoks uuesti osta. Siin peaks selles vallas väike koordinatsioon ka toimima ülevat poolt. Kohati läheb see liberaalne turumajandus väga kalliks.
Mis kujul te seda koordinatsiooni mõtlete?
Peaks ikka olema teatud riigireservid, mida ei veeta riigist välja – et oma majandus oleks kaetud.
Üle maailma räägitakse palju sellest, kuidas biokütuste tootmine mõjutab põllumajandussaaduste, ka teravilja hinda, ajades neid üles. Kuidas teie biokütustega tegelemisele vaatate?
Jah, valdav osa rapsist pidi biokütusteks minema. Põllumees ei saa ju hindade tõusule halvasti vaadata, aga ega põllumehele jäetakse sellest üsna vähe. Sisendite hinnad ju kogu aeg tõusevad. Nii kui väike jõnks hindades ülespoole käib, siis tuleb muudes hindades jõnks, mis võtab loodetava lisatulu maha. Vanal hobutööde ajal läks ju ka kolmandik põllutoodangust hobuste toiduks, eks nüüd peab ka midagi traktori jaoks tootma.
Mis arenguvõimalust te Eesti põllumeestele veel näete?
Üks arenguvõimalus oleks, kui lõpetataks põllumajandustoetuste võrdne maksmine nendele, kes toodavad, ja nendele, kes ainult hooldusniidet teevad. See lülitab väga palju maid tootmisest välja. Need maad majandusele ühtegi senti lisatulu ei too, pigem just koormavad majandust ja selle eest makstakse peale ka. Teravilja ja rapsi kasvupindade kasvule annaks see uue tõuke. Köögivilja osas on asjad juba välja kujunenud.
Olite omal ajal Väimela näidissovhoosi peaagronoom. Mis pilguga te sellele ajale nüüd tagasi vaatate?
Kui tollel ajal oleks olnud niisugune tehnika, mis meil praegu kasutada on, siis… Tollal oli ju riigipoolne tähelepanu põllumajandusele ikka suur. Ei olnud siis tehnikat ega spetsiaalseid kompleksväetisi. Kui tollase tähelepanu juures oleksid ka need komponendid olnud, siis oleks Eesti põllumajandus olnud väga kõrgel järjel, sest iga maalapp oli hinnas. Harimata maalappi olla ei tohtinud.
Eks see süsteem ka sellepärast kokku kukkus, et ta ei investeerinud midagi tootmisse. Ehituses oli ju tollal üldse viis-kuus ehitusmaterjali, palju rohkem polnudki. Tänase päevani müüakse mitte kellelegi vajalikke varuosi, neid toodeti meeletult.
Mart Timmi
Sündinud 11.01.1946
Põlvamaal Räpina vallas Võiardi külas
1953–60 Ruusa 7-klassiline kool
1960–61 Põlva kaugõppekeskkool
1963–67 Väimela sovhoostehnikum
1967–1975 Kalevipoja kolhoosi seemnekasvatusagronoom
1975–1977 Väimela näidissovhoostehnikumi osakonnajuhataja
1976–1981 EPA agronoomia eriala kaugõppes
1977–1985 Väimela näidissovhoostehnikumi peaagronoom
1985–1990 Võru ATK peaagronoom
1990. aastast Võrumaa Navi küla Jaagumäe talu peremees
Aasta põllumees 2009
Kasvatab teravilja, rapsi, sigu, kartuleid ja köögivilja.
