23.03.2012, 01:00
Täna aasta tagasi: ratturite vabastamise pusle sai kokku
Röövituteni jõuti kohalikke jõujooni ületades ja allikate mõistukõnest vihjeid lugedes.
FOTO:
Täna pärastlõunal täpselt aasta tagasi saabus enamikule eestlastele tundmatust Lähis-Ida riigist Liibanonist (kes jõuaks üles lugeda neid kordi, mil Eesti tõsiselt võetavaski meedias on omavahel segamini aetud Liibanon ja Liibüa?) šokeeriv uudis, et röövitud on seitsmeliikmeline rattamatkajate sõpruskond. Ühtekokku 114 päeva hoidis nii Eesti avalikkuse kui ka ennekõike perede ja asjaga tegelevate Eesti ametkondade meeli ärevil küsimus, kes ja miks matkajad kinni võttis ja kuidas jõuda selleni, et seitse meest lõpuks elus ja tervetena koju jõuaksid. Täna ilmunud raamatus „Liibanon 2011”, mille on kirja pannud Madis Jürgen, avavad seitse pantvangis olnud meest üksikasjalikult oma mõtteid kõigist neist 114 piinarikkast päevast täis lootust, trotsi, meeleheidet ja kindlasti veel kümneid tundeid, mida tavainimesel on kindlasti pea võimatu ettegi kujutada. Ent kogu lool on ka teine pool. Kümnete ja kümnete Eesti ametnike töötunnid, kes röövi esimestest tundidest alates tegelesid ratturite otsimise, röövijate väljaselgitamise ja lõpuks pantvangide vabastamisega. See ring on loomulikult laiem kui vaid Eesti ametnikud: kohalikud julgeolekujõud ja poliitilised rühmitused, Liibanonis traditsiooniliselt mõjujõu ja oskusteabega Prantsuse diplomaadid ja julgeolekuametnikud ning teisedki liitlased ja kohalikku olustikku tundvad diplomaadid-asjatundjad. Nende kõigi ühine pingutus viis selleni, et 14. juulil said röövitud nende kätte antud telefonidega helistada kodustele ja Eesti kaitsepolitseinikele: „Tulge meile siia kirsisalusse järele.”