24.05.2012, 01:00
Parteide rahaskandaalid on mujalgi maailmas igapäevased
USA-s hakati parteide tegevust ja rahastamist uurima põhjalikumalt pärast Watergate’i skandaali 1972. aastal, eriti kui ilmnes, et keegi ärimees oli „unustanud” Richard Nixoni auto tagaistmele kohvri miljoni dollariga.
FOTO:
Praegune kord, kus kõik kandidaadid peavad deklareerima annetused eraisikutelt ja nn aktsioonikomiteedelt, kehtib 1974. aastast. Ometi ilmnes ka tänavuses valimiskampaanias skandaal, kui üks sponsor andis Romneyd toetavale aktsioonikomiteele omakorda miljon dollarit. Saksamaa elas 1999. aastal üle tõsisema skandaali, kui tuli välja, et valitsev Kristlik-Demokraatlik Liit oli vastu võtnud illegaalseid rahaannetusi. Ka ekskantsler Helmut Kohl oli sunnitud tunnistama kahtlaste rahakanalite olemasolu, raha vahetas omanikku Šveitsis, kohati lausa kohvris käest kätte. Samasugune skandaal, kuigi väiksemas mahus, raputas ka konkureerivat sotsiaaldemokraatlikku parteid. Prantsusmaal on juba aastaid uuritud skandaale nii ekspresidentide Jacques Chiraci ja Nicolas Sarkozy kui ka ekspeaminister Alain Juppé jt ümber. Kuulsaim on seotud finantsettevõttega Clearstream, mis oli 2000. aastate alguses väidetavalt jaganud altkäemakse poliitikutele, aga uurimine on sisuliselt karidele jooksnud. Itaalias olid maffia ja poliitikud juba 1980. aastatel niivõrd läbi põimunud, et Tangentopoli skandaali tõttu tuli laiali saata peaaegu kõik suuremad parteid. Kuid poliitika rahastamine pole riigis tänini eriti läbipaistev.