Eesti on tegelikult hoopis Krugmani teooria õpikunäide?

Masu ei elatud Eestis üle vaid kärpimise abil. Riik stimuleeris majandust päris ohtralt tänu Euroopa Liidu toetustele.

Ülemöödunud nädalal president Toomas Hendrik Ilvese öistest Twitteri säutsudest alguse saanud debatt nobelist Paul Krugmani Eesti kohta tehtud tähelepanekute üle arenes teravaks. Krugman leidis, et kasinuse musternäiteks peetud Eesti pole oma poliitikaga tegelikult suurt majanduskasvu taastumise triumfi saavutanud.

Vaate kritiseerijaid tekkis murdu. Ilves näiteks promos oma edasiste säutsudega Rootsi majandusteadlase Anders Åslundi Postimehes avaldatud mõtteavaldust. Åslund tõstis esile, et Eesti kärpepoliitikale polnud 2008. aasta sügisel Lehman Brothersi pankrotist tekkinud rahvusvahelise likviidsuskriisi tõttu alternatiivi. Valitsus poleks ka parima tahtmise juures saanud majandust rahaga edendada.

„Balti riikidel pole oma fiskaalruumi ega sõltumatut rahanduspoliitikat, mistõttu nad ei saa „stimuleerida”, nagu pidid kibedalt kogema ka Hispaania ja Küpros, ehkki toonane IMF-i tegevdirektor Dominique Strauss-Kahn energiliselt just seda neil teha soovitas,” kirjutas Åslund.

Kirglikus säutsudebatis ei viitsinud kumbki mõtleja Eesti peamiste majandusnäitajate sisse vaadata. Väita, et valitsus ei stimuleerinud majandust, on pehmelt öeldes vildakas.

Balti riigid rääkisid Euroopa Liidu 2007–2013 eelarveperioodist endale välja kõige suuremad eurotoetused võrreldes SKT-ga. Õnneliku kokkusattumisena jõudis nende tegeliku käikuandmise algus kätte just siis, kui üleilmne majanduskriis täie hooga siinmail tuuritama pääses ehk 2008–2009.

Teistel riikidel EL-is, rääkimata kõigist ülejäänud maailma riikidest, polnud siis ega ole ka nüüd kasutada sellisel määral välistoetusi, mida ei loeta eelarvedefitsiiti panustavateks summadeks. Eesti näiteks sai nende aastate peale kokku üle 4,5 miljardi euro suuruse abipaketi, millest nüüdseks on kasutatud pisut üle poole.