Polaarseikleja Timo Palo: jääkaru küttis meid nagu hülgeid
Eesti Päevaleht on polaarseiklejatel silma peal hoidnud ja paar päeva tagasi jõudsid mehed õnnelikult sihtpunkti, Norra Teravmägede saarestikku. Esimeses retkejärgses intervjuus Eesti ajakirjandusele tunnistab Timo Palo, et retk oleks talt peaaegu elu nõudnud. Korduvalt.
Kuidas teil Nanseni planeeritud retk õnnestus?
Õnnestus. Ma arvan, et ükskõik kui raske asi ei ole, kui sa oled lõpuks tagasi, elus ja terve, siis võid igal juhul öelda, et asi õnnestus. Liiatigi õnnestus see meil läbi teha täisformaadis. Mitte ainult jõuda maale (maabusime Seitsmel saarel, kus ka Nanseni ajalooline retk oli plaanitud lõppema), vaid ka tagasi koju omal jõul.
Nüüd hakkab pärale jõudma, millega me hakkama saime. Tegime retke, mis on esmakordne polaarajaloos. Mõnus tunne on saada tervitusi ja tunnustust suurtelt, vanadelt tegijatelt, polaarseiklejatelt üle maailma.
Iseäranis tore on minul, sest ma olen väiksest Eestist. Norrakad on teada – nad on vanad ja tugevad polaarseiklejad. Nüüd on ka Eestist keegi tulnud. Me olime mingis mõttes ikkagi mehed metsast, keegi meist midagi ei teadnud.
Kuidas teid retke lõpetamisel vastu võeti?
Üritasime seda teha natuke salaja – oma asukoha signaali kaks viimast päeva enam ei saatnud. Väga edukalt ületasime liustiku, kahe päevaga läbisime 60 km fjordis aerutades, mis oli üsna kiire ja võib-olla paljudele ootamatu. Vaikselt hiilisime lahesoppi sisse.
Aga meie kolleegid, ristluslaevade agendid (korraldavad ekspeditsioonilaevade logistikat Teravmägedel – K. S.) töötavad sadamas (Teravmägede „pealinnas” Longyearbyenis – K. S.) ja eks neil on muidugi näha, kui keegi peaks siia kajakitel ilmuma. Nad märkasid ka meid ja vastuvõtt oli uhke. Kaatritel tuldi vastu ja ulatati šampus ja pärast oli tore koosistumine väljas.
Rohkelt rahvast oli vastu tulnud, inimesed kogunesid väga kiiresti – ühtäkki oli sild rahvast täis ja kai peal oli inimesi ja ajaleht oli kohal. See oli meile suur üllatus, sest me ei oodanud seda.
Kui me umbes kuu aega tagasi viimati rääkisime, siis ütlesid, et retke raskem osa on veel ees. Kuidas see kuu möödus?
Selles mõttes oli raskem, et see oli kriitilisem, mitte teada osa. Kui me viimane kord rääkisime, siis meil olid päris nukrad uudised jääolude kohta. Meid hoiti satelliitide ja jääkaartide abil toimuvaga pidevalt kursis ja ka ilmaennustus oli pidevalt uuendatud. Need polnud väga lubavad. Üleüldse, ma ütlen, selle retke puhul on joovastuse tunne seda suurem, et hirm ja kartus oli väga suur.
Aga ma viisin kaks asja kokku. Avastasin triivpoide andmebaasi ja panin selle oma teadmiste põhjal – olen ju meteoroloogia ja atmosfääri doktorant – kokku õhurõhu kaardiga ja tulin välja sellise teooriaga, et olud peaksid juunis paranema. Jäätriiv peaks muutuma ida- ja lõunasuunaliseks ja jää kuhjuma. Eks ma selle peale lootma jäin ja sellega suutsin veenda ka Norra kaaslast, kes oli oluliselt skeptilisem kui mina. Tema päris tõsiselt kartis, et kas me tõesti läheme seda tegema.
Aga asjad muutusid, nagu ikka Arktikas, ja minu teooria hakkas vaikselt töötama. Lõpuks oli meil väga palju õnne. Pean väga tänama oma abikaasat, kes meid ilmaga kursis hoidis, ja see tõesti läks kellaajaliselt täppi.
See hetk, kui me jäält maha saime, olid ideaalsed tingimused. Triiv oli just vastu Seitset saart. Rannikulahvandus, mille süstadel ületasime, oli mõnisada meetrit võib-olla. Ja nagu me maha saime, nii tõusis tugev läänetuul, mida ilmaennustus oli ennustanud, ja see jää... Tunni ajaga oli see läinud. Lihtsalt triivis nii kiiresti, et kui me oleksime sinna jääle jäänud, siis ma arvan, et selle toidumoonaga, mis meil järel oli, me vist omal jõul edasi ei oleks saanud.
Nagu me maismaal olime, hingasime tõepoolest väga kergendatult. Me mõlemad, ma ütlen ausalt, mõlemad valasime pisaraid, kallistasime teineteist, et jäält minema saime.
Rääkisime eelmisel korral ka jääkarudest. Kas jääkaruga lõpuks saite kokku või mitte?
Oo jaa! Jääkarudega hakkas meil pärast seda triangel pihta. Me kohtusime palju karudega (umbes kümne karuga, kelle ehmatamiseks kasutasid seiklejad püssi ja signaalrakette – K. S.) ja jäi mulje, et midagi on see aasta nendega lahti – tundusid kuidagi näljased olevat. Väga raske oli neist lahti saada. Kippusid väga ligi meile. Meil oli üsna mitu erutavat kohtumist ja üks väga tõsine elamus, mida elus väga vähesed kogevad – kuidas jääkaru kütib sind nagu hüljest.
Mis siis juhtus?
See oli meie esimene jääkaru, keda nägime. Oli noorem isane. Kõige ohtlikumad ongi noored, kes on asunud iseseisvat elu elama. Neil on raskusi, kuna nad pole nii osavad toidu hankimisel, nad on tihti stressis, näljased. Märkasime seda karu eemal lahvanduse juures, mida me hakkasime süstadel ületama. Ma arvan, et suuresti tänu sellele me oleme täna üldse elu ja tervise juures.
Eks ikka, kui näed karu: võtame kaamera välja, ootame, vaatame, mis ta teeb. Tavaliselt nad on uudishimulikud. Kui sa ise hakkad karule lähenema, siis tihti ta eemaldub. Selliseid kohtumisi oli meil mitmeid.
Nägime seda karu teisel pool lahvandust ja ühtäkki oli ta kadunud. Siis oli ta vees, ujus. Meil oli olnud mingi hetk tagasi plaan, et oh, äkki läheme kajakitega vette, karule lähemale, saame mõned head fotod ja on ohutu. Tagantjärele võib öelda, et oleme väga õnnelikud, et seda otsust ei teinud. See karu oli võtnud otsuseks küttida meid nagu hülgeid.
Nad lähenevad hiilides, jäätüki taha ujudes. Teevad näo, nagu nad ei hooliks, et nad on niisama seal väljas. Äraolev kuidagi, nagu nad ei märkaks sind. Umbes nagu jaanalinnuefekt – kui ma ei näe sind, siis sina ei näe mind. Ja niimoodi ta hiilis seal jäätükkide vahel, ujus. Meie jälgisime ja olime valmis. Panime püssi ka valmis.
Ühtäkki karu kadus. Meil tekkis kahtlus, et mis toimub, kuhu ta kadus. Seisime lahvanduse serval süstade juures ja ühtäkki Audun ütles, et ega ta ometi ei sukeldunud. Mul lõi peast läbi, et muidugi, täpselt nii nad teevadki, kui nad hülgeid kütivad.
Ta oli sukeldunud selle jäätüki taha, mis oli viimane, mis meid temast lahutas. Me olime servast kolme meetri kaugusel ja kui olime aru saanud, et ta sukeldus, taganesime süstade taha. Nii et meil oli umbes viis-kuus meetrit servani. Ja siis see jääkaru hüppas sealt veest!
Nii et ta oli teist viie-kuue meetri kaugusel?
Just! Hüppas sealt veest välja jääle! Audunil oli revolver valmis, ta pani kohe põmaki! selle jääkaru kõrvale, ei sihtinud otse talle peale. Ju tal on külma närvi, ta on jääkaruvahina töötanud. Ma ei tea, kas ma oleks suutnud veel ehmatamise lasule mõelda.
Aga see oli tõesti hämmastav, ma pole varem näinud, kui kiirelt võivad reageerida lihased ja kui osavalt jääkaru pööras õhus ümber ja prantsatas tagasi vette. Ta oli poole kehaga vinnanud ennast jääle ja ma arvan, et mõni sekund hiljem meil teiseks lasuks enam aega poleks olnudki. Ja kui see jääkaru oleks olnud natuke arukam, vanem ja mitte tulnud otsejoones meile peale, vaid üllatanud meid nii, et oleks sukeldunud ja välja tulnud külje pealt või selja tagant... Me ei oleks suutnud reageerida.
Šokk oli igatahes suur, me pole kumbki kunagi midagi sellist läbi elanud. Eks meil hiljem oli telgis ka ärevust palju ja paaril korral suutsime ka telklaagrist jääkarud kuskil kolme meetri kaugusel eemale peletada.
Mis veel peale karudega kohtumise juhtus?
Retke viiendal päeval murdus minu süsta esiosa, pragunes. Ja see oli väga suur šokk, sest kõik alles algas ja jääolud olid väga rasked. Mõtlesime, et kui juba viiendal päeval süst puruneb, mismoodi me siis üldse lõpuni saame. Aga seda õnnestus olemasolevate vahenditega nii palju parandada, et pidas vastu.
Ja eks meil oli mõlemal paar külma suplust ka, minul kaks korda, Audunil üks kord. Ja minul üks väga kriitiline suplus, väga rumalas kohas, kust oli väga raske välja saada. Ma arvan, ma ei valeta, kui ma ütlen, et ma pole oma elu lõpule lähemal olnud.
Millal see juhtus?
See oli umbes 85. laiuskraadil. Tavaliselt on nii, et kui sa otsid ületuskohti üle lahvanduste, siis vaatad, kus on jääplokke, millel kannatab kõndida või suuskadega astuda ja leidub mingi tee. See koht oli natuke halb jääle saamiseks, seda lahvandust ümbritsesid väga kõrged rüsijäävallid ja need tükid olid suhteliselt lahtised – ei olnud väga kinni külmunud, mis tähendab, et nad pudenesid sealt alla. Ma läksin sinna ületuskohta proovima, aga see oli natuke rumal koht, järsu nõlva peal, toetasin ühe suusa ja siis ma sealt läbi kukkusin.
Kas üleni vette?
Jah, üleni sisse ja häda oli selles, et ma jäin nende jäätükkide vahele kinni. Ma ei saanud enam üles, sest suusad olid jalas ja need blokeerisid mu tee (suusad jäid jäätükkide taha kinni – K. S.). Istusin tükk aega sees. Audun mu sealt välja tiris.
Mõnikord olime teineteisest väga kaugel, otsisime ületuskohti. Seekord oli ta lähemal, sai must kiiresti kinni. Aga häda oli selles, et ei olnud köit käepärast ja tema oli ka ohus, kuna ta seisis jäävalli peal, mis pudenes. Minul ei olnud mingit toetuspinda, kust kinni hoida, ja tema hakkas lihtsalt pudenema mulle kaela. Kui ka tema oleks sinna sisse kukkunud, siis ma arvan, et meil oleks olnud väga vähe lootust sealt pääseda.
Õnneks meie kelguveosüsteemi rakmetel oli väike pael olemas. Köis, mida kasutasime, et karabiinidega endale süst taha panna. See meetrine jupp päästis – ta sai teisel pool lahvanduse seina mind välja tirida. Ja mul õnnestus suusad vabastada nende jäätükkide tagant.
Kas te olete praegu ikka terved?
Jaa-jaa, pole häda muud midagi kui mõned päikesepõletused näos. Eks varbad ja sõrmed on natuke tundetud, see tuleb külmast ja suusasaabastes olemisest, niiskusest ja rõskusest. Taastumine võtab natuke aega. Aga meil pole häda midagi, lihtsalt iga tunni aja tagant on uus söögiisu. Sa võid toppida kõhu täis ja tunda, et no enam ei lähe sisse, ja siis tunni-kahe pärast tunned, et nälg on jälle tagasi. See võtab natuke aega.
Mis siis nüüd edasi? Milline retk on järgmisena plaanis?
Kui ma seal jääl olin, ma ikka väga mitmel korral mõtlesin, et kuramus, miks ma seda üldse teen või kas ma kuhugi üldse edasi lähen! Igatsed kodu ja lähedaste järele. Ja väga raskeid hetki tuleb. Aga loomulikult, ma ei salga, et ma juba haun uusi plaane. Nii kui sa tagasi oled, siis see algab kõik otsast peale. See on nagu nõiaring – kui sa oled oma südame kuskile seal ära kinkinud, siis ilmselt sellest lahti ei saa. Ma ei tahaks midagi avaldada ega lubada veel, aga mõtteid on. Elame, näeme.
Retk kestis oodatust kauem
Jaanuaris rääkis Timo Palo Eesti Päevalehele, et plaanis on läbida 1400 kilomeetrit põhjapooluselt Teravmägede saarestikul asuvale Longyearbyenile 65 päevaga.
Tegelikkuses kujunes 22. aprillil alanud retk pikemaks – Longyearbyeni sadamasse jõuti 3. juuli pärastlõunal ehk 72 päeva ja umbes 1500 kilomeetrit hiljem. Pikemaks läks Palo sõnul retke osa Teravmägede põhjaossa jäetud moonalaoni ehk esimesse maismaapunkti jõudmiseni, sest ette tuli tormipäevi ja pidi ootama ka sobivat jäätriivi.
Seiklejad Palo ja Tholfsen on varem koos ületanud suuskadel Gröönimaa. Nad on töötanud ka jääkaruvahi ja polaargiidina.
