Järvamaal söövad lehmad inimesi välja
Sari „Elu võimalikkusest Eestis” otsib kodupaikadest lahkumise põhjuseid ja valu, aga ka juurte
juurde jäämise võlu.
„Mis nad ronivad sinna, kui kõik korraga ära tahavad?” Nii hüüdsin jaanipäeva eel, nähes uudist Tallinna hiigelummikust, mis venis Viru hotellist Kosmose kinoni. Autostunud pealinlased, põlised ja vastsed olid valmistumas igasuviseks jaaniriituseks, pisilunastuseks maal lõkke veeres, et kinnitada igipõlist kuulumist maarahva sekka.
Juhtum meenus, kui keerasin auto nina Järvamaa, sel sajandil enim elanikke kaotanud maakonna poole. Kaduma on läinud 21,22% rahvast, viiendik, 8228 inimest.
Hollandi maastikud
Millised põllud, heinamaad! Alates Viru–Järva piiri ületamisest ei hakka silma hooldamata maalappi. Rohumaad ja viljapõllud silmapiirini. Rohumaadel mälub, lesib ja kepsleb rõõmsaid lehmakarjasid. Ei mitte sõnnikuplekkidega heitunud ilmega udarakandjaid, vaid priskeid, uhkeid piimaandjaid. Ainult inimesi pole. Head põllumasinad ja automaatsed laudad teevad maainimese maal mittevajalikuks. Nii öeldakse Karedal, Müüsleris, Türil, Aravete kandis.
Teed-tänavad pole tühjad üksnes külades. Poole seitsme paiku suveõhtul tuleb lille- ja kevadpealinnas Türil tükk aega tänavat vaadata, et seal inimest näha. Tänavu on Türi elanike arv vähenenud 84 inimese võrra.
Kunagi Järvamaa arengu-, et mitte öelda murekonverentsil öelnud Marju Lauristin: Eesti on baranka, äärtest rammusam kui seest. Järvamaa on seega auk baranka keskel.
Kahekümneviiene särav ja sarmikas Kadi Allevi käis Roosna-Allikul koolis. Nüüd on mitmed ta koolikaaslased üle Eesti ja ilma laiali. Kadi müüb ja istutab taimi Türi osaasilaadses vabaõhukaupluses Elise aed. Ta arvab kesk lillelõhna, et äkki noorte jaoks on tähtis peokohtade puudus, aga tema pole peoloom, ei hooli sellest. Pealegi, töö on olemas.
Tallinna ostlema
Aga ostlemiskohtade vähesus, mille üle kurtmist kuulda? Kadi noogutab. Türil, kus enamik pisipoode paneb uksed kell kuus kinni, pole trendikauplusi. Nii käiakse ostureisidel Tartus, Pärnus, Tallinnas. Kõikjale viivad head teed. Koeru rahvas eelistavat Rakvere Põhjakeskust, mille hiigelreklaam Paidesse sissesõitjaid meelitab.
Kadi tööandja Reelika Marrandi on Tallinnast pärit. Tuli Türile linaaednikuks, pani nüüd oma äri püsti. Tõi pealinnast ka oma vanemad Türile elama. Neile oli suurimaks üllatuseks, et lillelinnas annavad autod alati jalakäijale teed.
„Eks siin varsti olegi pensionäride paradiis,” arvab Reelika. Teda see ei häiri, pensionär on hoolikas aiapidaja ja aednikuemandalt ostja. Reelikale rahu sobib.
Üheks põhjuseks, miks Järvamaal ja Türil peatuda, on ainulaadne Ringhäälingumuuseum, arutame telekatest ja raadioaparaatidest tulvil varamus direktor Juhan Sihveriga. Kui veel vastne Wittensteini ajakeskus lisaks panna, ega siis lähikonnas muid ülierilisi, mainet loovaid turistilõkse polegi. Mini-Eestit lubav silt pleegib jätkuvalt Mäo ristis.
Juhani kaks poega ei leidnud kodumaakonnas sobilikku tööd, üks on laeval, teine Tallinnas. Juhan laiutab käsi – noorte ilm laiem, kätt ette ei pane. Aga poodide vähesus, hinnatase? Koerasõbrast Juhan teab et kahekilone koeratoidu kott võib Tartus olla viis eurot odavam kui Järvas. Ja kogu perele koolikaupu ostes võeti odavuse ja laiema valiku huvides ette ka Tallinna tee.
Jutud Türil, Paides. Mida noorem rääkija, seda suurem lahkumiskirg.
Absurdne regionaalpoliitika
„Kas te ootate Järva patriootide telefonikõnesid,” küsib hääl telefonis. Jaatav vastus toob teate – olen Tiina, maavanem, tulge, arutame. Tiina Oraste kabineti laual on kauss Tiina kommidega. Naksaka daami peas aga mure lõpmatu lahkumise pärast. Iga aasta tõmmatakse kui suure luuaga – säuh, viissada järvalast jälle läinud. Oma osa andis Lehtse–Jäneda Lääne-Viruga ühinemine, aga see pole ainupõhjus.
Peapõhjuse leiab Tiina Oraste põllumajandusmaakonna põllumajanduse suurenevas mehhaniseerimises. Lüpsirobotite ajal pole enam lüpsjaid vaja, küll aga haritud masinatundjaid.
Lisapõhjuseks on kindlasti Tallinna agressiivne sissekirjutuspoliitika, mis päädib tasuta transpordi lubamisega vaid sissekirjutatutele. Mõnigi Järvast tööle või õppima käiv inimene tõmbab nii kodupaigale kriipsu peale.
Oma roll on ka totrana tunduval regionaalpoliitikal, mille tõi president Ilves välja riigi sünnipäevakõnes. Meenutame: „Kui Paide elanikul on asja päästekeskusse, politseiprefektuuri, keskkonnainspektsiooni, ringkonnaprokuratuuri, maakohtusse või maksu- ja tolliametisse, peab ta sõitma Pärnusse. Kui tal on asja sotsiaalkindlustusametisse, pensioniametisse, keskkonnaametisse või terviseametisse, on tema keskus Tallinnas. Aga maanteeameti ja kaitseväeteenistuse küsimustes on regionaalne kontor hoopis Jõhvis.”
Aus ülestunnistus
Äkki tuleb viga otsida ka praegusest keskealiste põlvkonnast, kes pole suutnud oma järglastele selgeks teha muude väärtuste olemasolu peale materiaalsete? Nii uurin.
„Jah,” tuleb maavanemalt vastus. „Nõukogude ajal kasvanud püüdsid oma lastele anda kõike seda materiaalset, millest ise olid ilma jäänud.”
Lahkun Järvast, möödun lehmakarjadest, lautadest. Pole välistatud, et ühel päeval elab Järvas sama palju lehmi kui inimesi. Seni on arvud 13 296 ja 33 624 inimeste kasuks. Iga lehma kohta on kaks ja pool inimest. Maavalitsus loodab, et aastaks 2020 on vähenemisele piir pandud, 30 000 järvalase juurde peatuma jäädud. Kui palju on sel ajal Järvas lehmi?
Joakim Helenius juba hüüdis välja: peagi on tal Väätsal 4000 lehma ja 4000 noorlooma, mis tähendab Euroopa Liidu suurima farmi sündi.
PÕHJUSED
Miks väheneb Järvamaa rahvaarv?
Arenev põllumajandus vajab aina vähem inimesi.
Suur ehitusettevõtete arv, mille töötajad lahkusid masu aastail.
Tallinna agressiivne sissekirjutuspoliitika.
Suurte kaubandus- ja lõbustuskeskuste vähesus.
Absurdne regionaalpoliitika on maakonnast ära viinud riigiasutused.
Tänan kõiki, kes nõu ja arvamusega Eestist elu otsimisel juba toeks on olnud. Minuga saab kontakti meilitsi rein.sikk@epl.ee, samuti mobiilitsi 501 2487. Reisisihtidest annab ülevaate Eesti Päevalehe Facebooki külg. Järgmine lugu räägib Kareda vallast, kilplaste kantsist, mis kaotanud kolmandiku elanikest.
