Viis sajandit eesti kirjakeelt
Kui 16. sajandi eestlased võtaksid kätte tänase ajalehe, siis võimalik, et paljut nad sellest ei mõistaks, sest muutunud on nii keel, ühiskond kui ka inimesed. Eesti Päevaleht vaatleb, kuidas on keel arenenud ja kuhu see võiks tulevikus võsusid ajada.
Esitame tekste igast sajandist ja ka emakeele seltsi keeletoimkonna otsuseid viimasel viiel aastal.
Merle Must
Whamkayra nynck yotoraa Wayack monnist to[nz]ull pastust.
Vaimukaera ning jootraha vajaka mõnest, Tõntsul paastust.
Armas Isa, keela oma armuliku tahtmisega ära meie lihalik kuri tahtmine.
Minckperrast nöitat sinna hend / kudt üx wegkiw Söddamees / kennel ep olle südda / ninck kudt üx Kalliweh / kennel ep olle wegki awwitada? Miks näitad sa end kui vägev sõjamees, kel on araks löönud süda, ja kui vägilane, kel ei ole väge aidata?
Nüüd hakkas perremees ülles räkima, kuida hooste- kui ka jallawäggi ollid tulnud, temma rahha ärrawotnud ning piddand temma perrenaest üllesotsima.
Nüüd hakkas peremees rääkima, kuidas ratsa- ja jalavägi olid tulnud, tema raha ära võtnud ja pidanud ta perenaise üles otsima.
Kül tuleb öölda, pörgo wägi on sel ajal weel kord köik oma rammo kokokorjanud, ennego ta suutumaks pidi äralöppema, sest tema ots oli ligi jöudnud. Küll tuleb öelda: põrguvägi on sel ajal veel kord kogu oma rammu kokku korjanud, enne kui ta sootuks ära lõppes, sest tema ots oli ligi jõudnud.
Ajalehtedes leiab tihti kohalikkude sõnumite all ühe või teise halwa nähtuse kohta, mis meie rahwa elus awalikuks tuleb, hurjutusi. Aga nagu näha, ei taha need hurjutused sugugi mõjuda. Nüüd, suwel, kus soe on ja inimesed igal pool wabalt liikuda wõiwad, näed pea alati siin ja seal niisugusi asju, mis lihtsalt häbematad on. On üks jagu inimesi olemas, niihästi meeste- kui ka naisterahwaste hulgas, kes sellest sugugi ei küsi, mis teised inimesed neid nähes mõtlewad.
Säherdused inimesed ei näi seda sugugi teadwat, mis auu wõi häbi tähendab ja sellepärast on see neile ka üsna ükskõik, kas möödaminejad neid nähes silmad kõrwale lööwad wõi mitte.
Kui kedagi tahetakse milleski kindlasti weenda, siis on kõige parem seda teha näitlikult – et weendaw isik asja „näeks omaenese silmaga”. Seda on kõikide maade wiimaseaegsed rohked propagandameistrid tunnud ära ammu ning seepärast lähebki uusimamoelisem propaganda ja kihutustöö kõikjal näitlikult.
Evald tunneb muret, kas naissoole selles tükis mitte liiga ei tehta ja kas meie kui naised end mitte solvatuna ei tunne. Küsimusele järgneva pausi ajal tõusevad naiste kulmud imestusest juuksepiirini ja keegi poetab diskreetselt, et asi oleks nagu täpselt vastupidi. Ivari selgitusest koorub välja tõsiasi, et keegi selles tükis pole loll.