„Eelmisel aastal otsustati kalmeala ja selle ümbrust veelkord uurida, seekord juba täiustunud meetoditega. Sel suvel jätkatakse. Siin oli üks pisike kivikalme 5.-6. sajandist ja üks suur kalmistu, kuhu oli maetud põletatult 10. sajandist kuni 13. sajandi esimese pooleni," rääkis Mandel.

"Kalmistu läänepoolses otsas, kuhu jõudsime 1990ndate alguses, olid surnud maetud läbi kivikalme looduslikku pinnasesse kaevatud haudadesse põletamata. Saime sealt siis seitse matust, kaks olid puutumata, ülejäänud röövitud juba muinasajal. Üleeile leidsime üllatusena veel ühe matusepaiga, natuke sügavamalt, sinna oli maetud kaks surnut, kuid luud olid segamini. Ilmselt ei pannud me varem seda haualohku lihtsalt tähele,“ lisas ta.

Vaid pool meetrit sügav haud oli paekividega ääristatud, surnukehadele olid asetatud kiviplaadid.

„Sügavamale ei saanudki siin matta, sest paepinnas tuleb vastu. Ega tollased hauad polnudki väga sügavad,“ rääkis Mandel. Kellele aga kuulusid need esmapilgul väga hästi säilinud luud-kondid?

„Arvatavasti on need naised. Kui vanad nad on, teeb selgeks luudeuurija. Ma ise mõtlesin, et üks on vististi noorem, teismeline või veidi vanem.“ Oletust, et tegemist on naistega, toetab sellest juba muinasajal röövitud hauast leitud väike pronksist hobuseraudsõlg ja mõned klaashelmed. Naiste skeletid paiknevad hauas segiläbi, kuid Mandel leiab, et muistsed hauaröövijad on nendega tegelikult väga omalaadselt ümber käinud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid