„Paljudel inimestel on vaja saada läbi kesklinna, sest liinivõrk ei arvesta seda, kuhu on viimase 20 aastaga liikunud töökohad ja ka elukohad,” nentis Rannala. „Näiteks buss number 5 [liinil Metsakooli–Männiku], mis minu maja eest mööda sõidab, on peaaegu muutumatuna käigus aastast 1958. Aga kui palju on tänapäeval inimesi, kes tahavad sõita Lasnamäelt Männikule? Arvan, et peaaegu olematu hulk. Kuid liin ikka sõidab. Kogu see korraldus on läbimõtlematu.”

Kõik arenegu võrdselt

Sama lugu on ka teiste ühistranspordiliikidega. „Tallinnas on formaalselt tramm olemas, aga rahuldab pigem sõjajärgse Tallinna vajadusi. Tramm peaks olema massiveo vahend ja ühendama Lasnamäge, Mustamäge, Õismäge nende kohtadega, kus inimesed tööl käivad. Praegu on ta lihtsalt relikt, mis kolistab marsruutidel, kus inimesi eriti ei liigu,” tõi Rannala teise näite.

Seega pole ühistranspordiradade joonimisest suuremat kasu enne, kui auto saab koju jätta ja ühistranspordiga tõepoolest pääseda sinna, kuhu tarvis. Selle jaoks on aga esmalt tarvis korraldada korralik uuring. „Uuringu tegemine ei oleks keeruline. Selle rahaga, mis kulutati tasuta ühistranspordi küsitluse peale, oleks saanud umbes kaks sellist uuringut,” avaldas Rannala arvamust.

Uuringu tegemise vastu pole aga linnavalitsus seni huvi üles näidanud. Üheks põhjuseks võib olla, et kuigi uuringu tegemine poleks ehk väga kulukas, nõuaks terve liinivõrgu selle järgi ümber planeerimine hoopis rohkem aega ja raha. „See nõuab muidugi raha, aga selle tasuta ühistranspordile kulutatava eest saab juba päris palju ära teha. Liiklust tuleb arendada kompleksselt, kõiki liike võrdselt. Ainult ühistranspordi eelistamine oli mujal maailmas 70-ndate teema, nüüd ollakse seal juba jõudnud võrdse arendamiseni,” rääkis Rannala.

Seda enam, et liinivõrgu ümberkorraldamise vajadust rõhutab juba 2010. aastal Euroopa Liidu rahastusel valminud „Tallinna linna ja lähiümbruse transpordikava”. Seega oli kindlatel uurimisandmetel põhinev ja liinivõrgu muutmist nõudev teave olemas juba enne seda, kui linn tuli kulukale tasuta ühistranspordi mõttele.

Säästva Eesti instituudi vanemekspert Mari Jüssi on Marek Rannalaga nõus, et Tallinna liinivõrk on aegunud, kuid leiab siiski, et ka praegu saab igaüks osaltki ühistransporti kasutada. „Autokasutajatel tekivad oma kohad, kus nad käivad just sellepärast, et seal on mugav parkida, aga on ka terve rida kohti, kuhu on mugavam minna ühistranspordiga, jalgrattaga või jalgsi. Sajaprotsendiliselt ei peagi autost loobuma. Kui autojuhid kas või viiendiku oma sõitudest asendaks muu liikumisviisiga, oleks see linnale suur samm,” püüdis Jüssi masendunud autojuhte motiveerida.

Mida praegune mastaapne ühistranspordiradade joonimistöö autoga linlaste liiklemisharjumustele kaasa toob, on praegu teadmata. Ennustatud on, et septembri algul, kui töötavatel inimestel puhkused läbi ja lapsed vajavad kooliviimist, ootab ees liikluskatastroof seninägematute ummikute ja liiklusreeglite eiramisega. Jüssi sõnul aga ei saa lõplikke järeldusi siis veel kuidagi teha. „Mõjusid saab hinnata aasta-kahe perspektiivis, mitte nädala või kuu ega isegi poole aastaga,” hoiatas ta.
ParkimineTallinn „küsib” jälle

Kõik südalinna elanikud said koju kirja, milles kesklinna valitsus küsib neilt, kas tasulise parkimise aeg peaks kehtima kella seitsmest hommikul kuni kümneni õhtul või ööpäev läbi. Tallinna südalinnas on 700 avalikku parkimiskohta ja seal parkimine on tasuline kella 7–22.

Küsitlus langeb samasse sarja Tallinna varasemate küsitlustega, mille vastus on ette teada. Kuna küsimus esitati vaid südalinna elanikele, siis vastavad nemad väga tõenäoliselt, et tasuline parkimine võiks kehtida ööpäev läbi, sest see tõrjuks nii-öelda võõraid parkijaid ja jätaks kohad kesklinnaelanikele, kellel on kodu juures tasuta parkimise õigus.

Seega jääb selles küsitluses kuulmata teistest linnaosadest või mujalt Harjumaalt pärit inimeste arvamus, kes soovivad näiteks õhtuti kesklinnas teatrit või kino külastada.Kanada kogemusÜhistranspordirada bussi liikumiskiirust ei paranda

Montreali linn Kanadas tellis 2009. aastal uuringu, kuidas mõjub bussiradade kasutus busside liikumiskiirusele. Uuringuks valiti üks linna läbiv tiheda ühistranspordiliiklusega tänav. Bussirajad kehtestati tänava mõlemal liikumissuunal, kuid üksnes tipptundide ajaks.

Uuringu tulemusena selgus, et bussirada parandab busside liikumiskiirust keskmiselt vaid 1,7 protsenti (1,3 protsenti ühel suunal ja 2,2 protsenti teisel suunal).

Uuringu koostajad pidasid võimalikuks, et ühistranspordiraja vähest ajavõitu võivad mõjutada parempöördeks bussirajale reastunud autod.

Kiiruse võit oli küll üliväike, kuid uuring näitas seda, et bussiradade loomine aitas bussidel vähemasti graafikus püsida – graafikujärgsete saabumiste arv paranes keskmiselt 65 protsenti.