Kassi, kes saab suurepäraselt korteris hakkama ja keda ei ole vaja mitu korda päevas õue jalutama viia, on väga mugav pidada. On leitud, et kassiallergiat esineb kaks korda sagedamini kui koeraallergiat.

Vastupidi laialdaselt levinud arvamusele ei põhjusta kassiallergiat mitte karvad, vaid kõõm, mis levitab loomset päritolu allergeene. Enamik organisme produtseerib rohkem kui üht tüüpi allergeene. Kassidel on siiamaani kirjeldatud nelja eri allergeeni. Kõige sagedamini põhjustab kassiallergiat vaid üks, mis ka kõige esimesena avastati – Fel d 1 ehk globuliin.

Tegemist on allergeeniga, mida eritavad kassi sülje-, rasu- ja perianaalnäärmed. Fel d 1 esinemist inimese elukeskkonnas on palju uuritud. Seda on leitud suurtes kogustes just sellistest majapidamistest, kus elab kasse.

Allergeenist vabanemine

Kuid sama allergeeni on leitud ka kodudest, kus pole kunagi kasse olnud. USA-s on kindlaks tehtud, et ka kassita majapidamise kodutolmus võib olla allergeeni Fel d 1 piisavas koguses, et allergia suhtes päriliku eelsoodumusega inimest tundlikuks muuta või tal allergiahoogu esile kutsuda.

Samuti leidub allergeeni Fel d 1 seda paljudes avalikes kohtades, näiteks lasteaedades ja koolides, aga ka töökohtades, autodes, kinodes, lennukites ja isegi haiglates. Allergeenid kipuvad kogunema ka madratsitesse.

Mida kauem on madratsit kasutatud, seda rohkem sinna allergeene koguneb. Kassiallergeeni võivad edasi kanda ka inimeste riided ja isegi juuksed.

Huvitaval kombel on ühiskondades, kus kasse peetakse siseruumides harva, inimesed kasside suhtes samavõrd tundlikud kui läänes. Seega on alust arvata, et ka õues elavad või hulkuvad kassid levitavad piisavalt kõõma, et tänavatel liikuvatel inimestel kassiallergiat põhjustada.

Kassiallergeenide hulka eluruumides suurendavad kindlasti seinast seina ulatuvad vaibad, mida ei ole võimalik pesta. Kuigi majapidamist allergeenivabaks muuta on keeruline ja kulukas, on see siiski võimalik, isegi niivõrd, et allergikud saavad sümptomivabalt elada. Selleks on lisaks koristamisele vaja kodust välja visata kõik tekstiilvaibad, samuti ka riidekattega pehme mööbel.

Samuti tuleks madratsitele ja patjadele panna spetsiaalsed katted. Selleks et kassiallergeeni puuvillastelt riideesemetelt eemaldada, tuleks neid sageli pesta.

Piisab ainult veega pesemisest, kuid parema tulemuse saab siiski, kui kasutada ka pesupulbrit. Villaste materjalide kuivpuhastus vähendab küll allergeenide hulka, kuid mitte täielikult.

Looma tuleb pesta

Esialgu võib tunduda, et kõige tõhusam abinõu on ennekõike lemmikloomast loobumine. Seda on soovitatud paljudes uuringutes, kuid seda nõuannet järgitakse siiski suhteliselt vähe.

Uuringutega on leitud, et isegi kui loomast loobutakse, ei vähenda see majapidamises allergeenide hulka sedavõrd, et need enam haigushooge ei tekitaks. Tervishoiutöötajate soovitust pidada loomi ainult õues ei ole loomaomanikud ja veterinaarid samuti heaks kiitnud. Arstide sõnul on õues elavatel kassidel palju suurem võimalus traumasid saada. Siiani ei ole leitud seost looma õues veedetud aja ja majatolmus sisalduva kassiallergeeni taseme vahel.

Nimetatud faktide valguses on üritatud leida toimivaid lahendusi, et allergikutel oleks siiski võimalik lemmikloomi pidada. Üks lahendus on looma pesemine, kuid seda tuleks teha vähemalt kaks korda nädalas. Pesemisega on võimalik nii koeralt kui ka kassilt eralduvate allergeenide kogust märkimisväärselt vähendada. Abi on ka looma kasuka niiske lapiga puhastamisest.

USA-s on saadaval firma Allerca Lifestyle Pets aretatud n-ö hüpoallergeensed kassid. Tegemist ei ole geneetilise muundamisega, vaid aretuses on kasutatud kasse, kellel ei teki Fel d 1 allergeeni. Põhjus, miks allergikutest loomasõbrad pole neid kasse massiliselt ostma hakanud, on nende väga kõrge hind. Kuid allergikutele, kes siiski kindlasti soovivad kassi pidada, oleks see sobiv lahendus.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena