Kauksi Ülle: Kas siis selle maa keel…
Olin sõpradel külas, kui olümpiavõistlusele kaasa elav diktor läks liigutusest üle saaremaa keelele. „Kui tore ja rahvuslik!” rõõmustasin seda kuuldes.
Üllatusega lugesin hiljem, et leidus neid, kes seda toredat loomulikku kodukeele kasutust hukka mõistsid ja koguni meditsiiniliste terminitega vehklema hakkasid („Ma ei viitsiks kõiki murdeid selgeks õppida, et aru saada,” kirjutas meelelahutusettevõtja Lauri Viikna oma Facebooki lehel).
Põlistallinlaste juured
Ma tundsin omal ajal legendaarset professor Aristet, kes armastas kohvikus üliõpilaste kodukihelkonda kindlaks määrata nende kõne järgi. Ja ka mina ise mängin seda mängu ning kuulan hoolega inimeste juttu, et leida üles lõunaeesti jooni. Millest ma „omasid” tunnen? Sääl, pääl, see ja too, tagaeitus (nt saa-ai = ei saa). Veel üht-teist. Tänaseks on neid „omasid” saanud veelgi rohkem – need on kõik need inimesed, kes oma kodukeelt, põliskeelt või kultuuri kalliks peavad ja väärtustavad. Saarlased, kihnlased, udmurdid, indiaanlased või uusguinealased.
Kui meenutame oma vanavanemate räägitud lugusid või loeme vanu suguvõsa kirju, on need enamasti armsalt omapärases keeles. Kõigil meil, ka kuuendat põlve tallinlastel, viivad juured kuhugi suguvõsa võsastunud külla välja.
Kui kuulame lapsest saati päevast päeva mõnest avalik-õiguslikust kanalist ingliskeelseid laule, miks siis mõni oma kodumaa mõne kandi sõna, mis kõrvu kostab, tõrjub eemale emakeele?
On väga hea, et seoses EL-i astumisega on jällegi kasvanud paikkondlike keelte eluõigus ja jõud. Tore, et televiisoris ja raadios on võro, seto, mulgi, kihnu saateid, intervjuusid.
On ametnikke, kes kardavad, et lubades põlistele Eestimaa keele vormidele rohkem seaduslikku kaitset ja eluõigust, võib see liberaalsus laieneda ka võõrkeelte mõjudele. Aga tundub, et need asjad pole seotud. Pangaautomaadis võid suhelda ka vene keeles, aga mitte seto keeles. Koolis on haridust antud viimase 100 aasta jooksul muu hulgas vene keeles, kuid mitte võro keeles.
Eesti Vabariigi moodustanud hõimude tee ühiskeeleni oli pikk. Kaua aega juhtis kirjutatud sõnaga lõunaeesti keel. Just lõunaeesti keelde tõlgiti Vastne testament. Just siin oli kunagi koole sadades rohkem kui vaeses põhjas. Juhtus aga nii, et põhjaeesti keelde tõlgiti kogu piibel ja tekkis probleem, et kaht keelt on palju ühele rahvale. Küsiti nõu koguni rootslastelt, aga nood kah ei sekkunud suuremat. Rahvusliku liikumise juhid otsustasid põhjaeesti keele kasuks, määrav oli ka Põlvamaal Himmastes sündinud Jakob Hurda loobumine oma emakeelest rahvuskeelena. Kuid see valik oli noateral ja oleks võinud minna ka teisiti.
Lõunaeesti luuletajad ei ole oma kodukeelt unustanud ja on helistanud seda oma luules edasi siiamaani, läbi tsaariaja (Lattiku Jaan), Eesti Vabariigi (Adsoni Artur, Jaik Juhan, Kangro Bernard, paguluses Kolk Raimond, nõukaajal Kaalepi Ain ja Kaplinski Jaan, ärkamisaja järel Contra, Ilves, Rahman, Ruitlane ja paljud teised).
Ingliskeelestumise oht
On olnud aegu, kui murrete rääkimise eest on Eestis lastele kalosse või hobuseraudu kaela riputatud või hurjutatud – mitmeid sajandeid. Aga aitab küll. Me oleme vaba rahvas vabal maal ja kui meie maa sportlane maadleb olümpial, võib talle kaasa elada oma kodukandi keeles küll.
Seto leelo sai UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Seto leelo kestmajäämiseks on tarvis tunduvalt rohkem keeleõpet koolis ja lasteaias ning täiskasvanute koolitusel, sest muidu ei saa tulevad põlved seda keelt piisavalt hästi selgeks, et luua leelot improvisatsioonina. Selleks, et kaitsta eesti keelt tugeva ingliskeelestumise vastu, tuleb eeskätt kaitsta oma keele tagalat, omi keeli ja murdeid.
Ajakirjandusse on tarvis enam nüanssiderikast, elavat, ka murdesegust kõnekeelt. Kuiv keelekorraldusest laasitud eesti keele puu on paindumatu nii esseeks kui näidendiks. Muusika laulutekstiks on murded kuumad. Teatris on paikkondlikud keeled ja murded end tõestanud. Hoolimata seto keelest (või just selle pärast?) on „Peko” etendust vaadanud inimesi pealt kümne tuhande. Iga päev tuleb Setomaale bussitäisi turiste, kes paluvad tutvustada Setomaad seto keeles. Üks on kindel – oma emakeeles on võimatu valetada – nii emale kui rahvale.
