Samal ajal on Gazpromi teadlik strateegia temaga koostööd tegevaid maid senikaua kõrgete hindade ja gaasitarnete lõpetamisega ähvardada, kuni saavutatakse täielik kontroll riigis olevate torujuhtmete üle. Gazprom jätkab ka oma kõige avalikumat võitlust Ukrainaga, kehtestades seal 50 protsenti kõrgemaid hindu kui näiteks EL-i riikidele. Ka suunab Gazprom Nord Streami ja South Streami ehitusega Euroopasse tarnitavat gaasi üha enam Ukrainast eemale. Praegune Ukraina valitsus annaks madalamate gaasihindade eest poole riigi gaasitorusüsteemist hea meelega Gazpromile üle, ent Venemaa on vastu, kuna Ukraina pole tolliliiduga liitunud.

Juulis sõitis Putin Ukrainasse, et neil teemadel president Viktor Janukovõtšiga aru pidada. Teel Krimmi sattus tema teele aga kurikuulus natsionalistlik mootorratturite jõuk, kes muu hulgas nõuab, et Krimm Venemaale üle antaks. Jõuguga aega veetes hilines Putin kohtumisele ligi neli tundi, mistõttu pühendas ta Janukovõtšile vaid kakskümmend minutit. Lisaks hilinemisele valas Putin veelgi õli tulle, rääkides kohtumisel pigem oma kaaslaste kui Ukraina presidendiga.

Sellistel asjaoludel ei suuda isegi muus osas putinlikke maneere järgiv Janukovõtš Venemaa-meelsena püsida. Ukrainaga sarnases väljapääsmatus olukorras on Moldova, keda Venemaa üritab jätkuvalt kõrgete gaasihindadega survestada tolliliitu astuma.

Alternatiiv NATO-le

1992. aastast alates üritab Venemaa oma peamist välispoliitika tööriista CSTO-d üles ehitada kui alternatiivi NATO-le. Aastate jooksul on sellega liitunud vaid kuus liiget – Venemaa ja tema lähimad liitlased Valgevene, Kasahstan koos kolme vaese ja ebakindla riigiga nagu Armeenia, Kõrgõzstan ja Tadžikistan. CSTO on jätkuvalt liit vaid paberil reaalset sõjalist tähtsust omamata.

Pärast 2008. aasta sõda otsustas Gruusia Venemaa mõju all olevast SRÜ-st lahkuda. Aserbaidžaan, Türkmenistan ja Usbekistan on küll veel liikmed, ent ei tea kui kauaks, sest on valinud SRÜ mõttetute aastakohtumiste boikoteerimise.

Kremli-poliitika endistes Nõukogude Liidu maades tundub ebamõistlik, sest Venemaa ei võida sellest midagi. Arvatavasti loodab Putin natsionalistlike meeleoludega oma Venemaal nõrgenenud võimu tugevdada. Putini probleem on aga selles, et venelasi on üha raskem ja raskem lollitada.

Copyright: Project Syndicate, 2012

Anders Åslund, majandusteadlane