Puujalaga hõimukongress tõstis pead

Soome-ugri maailmakongress jõudis hambutuse kiuste emakeelsust ja valitsusvälist koostööd õhutava resolutsioonini.

„Tulime oma saavutusi näitama,” sõnab ilus neenetsi neiu Ljubov Anaguritši. Noormees ta kõrval jätkab: „Naftakompaniid tungivad peale, külade arv väheneb.” Ljubov võtab tal käisest: „Äkki sa ei peaks sellest rääkima…” Kohmetud pilgud. Ljubov naeratab.

Niina Markoval on särav juuksepahmakas ja diivalik hoiak. „Olen Mordva rahvakunstnik, tulin laulma!” Äkitselt, justkui kaabust välja võlutud, seisab tema kõrval veel üks daam, suus paatoslik monoloog: „Mordva on soome-ugri ilmale, Euroopale eeskujuks. Mordvas pole ühtegi probleemi…” Kümme minutit sõnavalingut ersa- ja mokšamordvalaste õnnest, saatjaks diiva sügavad peanoogutused.

Mõni aeg hiljem seisavad seda paradiisi esindavad ersad kongressi fuajees. Piketeerivad, hoides suurt ersa lippu. Boljan Siris räägib: ersade rahvuskongressi delegaate Mordva delegatsiooni ei arvatud. Samuti ei andnud kongressi juhid võimalust tulla kohale omaette delegatsiooniga. Tuldi mitteametlikult, oma kulu ja kirjadega. Lvivis läks auto katki, sõbrad aitasid hädast. Ersad registreerisid end kongressihotelli kui spaakülastajad, olid õnnejoovastusest jutlustavatele ametnikele pinnuks silmas.

Rahata jäetud delegaadid

Jamsakomid Marina ja Anna Antipina jäävad etnoeufoorias eranditeks. Nende rahvakildu elab Permi piirkonnas 2000 inimese ringis. „See, et meie rahvas ei räägi enam oma emakeelt, on valitsuse süü,” kõlab nukra naeratuse saatel. Aga nad püüavad – hiljaaegu õnnestus üllitada aabits.

Isur Olga Konkova saabus kongressile oma raha eest, Leningradi oblasti võimud selleks raha ei leidnud. „Lapseootel tütar andis raha. Seda oli vaja märksa rohkem, kui ma oma etnograafitööga teenin. Tütar mõistis: meie rahval on vaja siin olla, meie taassünd ei tohi sõltuda ametnike heldusest,” jätkab heldinud ema. Räägib veebruaris saabunud rõõmusõnumist: oblastis käivitus suure summa toetusel väikerahvaste abiprogramm. Kui isuritel olid toetuse kasutamise plaanid tehtud, selgus: raha on ammu otsas.

Aleksandr Trifonov on Moskva venelane, kes oma slaavi vere puhtuses enam kindel polegi. Uuestisünd algas maal vanavanemate juures ürgsete kivide saladusi lahti mõtestades. „Kuigi muistseid soomeugrilasi merjalasi pole enam olemas, moodustasime sõpradega merja etnofuturistide grupi, tegeleme kunstiga, uurime pühakivide kultust, propageerime ökoloogilist elu,” räägib Aleksandr, hoides pihus kunstitöid, mis kohe seinale rändavad.

Kongressilised astuvad taieste ligi, leiavad neist soome-ugri väge, mida kongressil napib. Isegi mõni seni ülihillitsetud delegaat teatab viimasel päeval, et tal on villand eduraportitest, mis asendavad koostöömeeleolu. Resolutsioon sünnib üle ootuste hea. Nelja aasta pärast kohtutakse Soomes Lahtis.

MaailmakongressNATO-agendid

Eesti delegatsiooni liikmed kogesid kongressil, et nende Venemaa soome-ugri sõbrad olid justkui ära tehtud, hoidusid suhtlemast. Juhuslikult pealt kuuldu tõi selgust: delegaate hoiatati eestlastega suhtlemise eest, sest „eestlased töötavat NATO heaks”. Hämmastaval kombel suutis „puujalaga ja munadeta kongress”, kui kasutada riigikogu soome-ugri toetusgrupi juhi Juku-Kalle Raidi väljendit, vastu võtta asjaliku resolutsiooni. Seal on põhirõhk valitsusvälisel tegevusel, emakeelt rääkima innustamisel.