Peab tunnistama, et peale maailmamajanduse ja rahvusvaheliste arengute põhjustatud probleemide on praegune riigikogu koosseis suisa ise heroiliselt suutnud enda ette Gordioni sõlme siduda. Sest DASA/MSA initsiatiiv ei tulene ühestki Euroopa Liidu direktiivist ega ole ammugi põhjustatud Lehman Brothersi hävingust. Ei, selle tekitasid anonüümsed parteimänedžerid, kes taktikalistel kaalutlustel seadsid enda eestkõnelejaks põhiseaduskomisjoni ja selle esimehe. Nüüd on aeg näidata, kas see Gordioni sõlm osatakse Aleksander Suurele iseloomuliku otsustavusega katki raiuda või kujuneb sellest hoopis sõlm köiel, mille jätkuv kokkutõmbumine katkestab igasuguse hapnikuvahetuse kodanike ja nende esindajate vahel.

Kosmeetikast ei piisa

Erakonnaseaduse menetlemine on toonud ühiskonnas kaasa elava reaktsiooni, mille käigus on ilmnenud tõsiasi, et kosmeetilistest muudatustest praeguses süsteemis ei piisa. Vastupidi – Eesti vajab terviklikku poliitilist reformi. Remontida tuleb mitte üksnes erakonnaseadust, vaid ka valimisseadust ning riigikogu töö ja kodukorra seadust. Tuleb loetleda kõik nende seaduste paragrahvid, mis takistavad vaba konkurentsi poliitikaturul – nagu näiteks erakonna loomiseks tarvilik liikmete arv. Meenutan, et praegu on meie nõudmised kaks korda suuremad kui Venemaal ja koguni kümme korda suuremad kui Indias.

Samuti ei tohiks jätkata liiga range fraktsioonilisuse määratlusega riigikogus endas. Mitte üksnes ühel või teisel põhjusel erakonda vahetavatele parlamendiliikmetele, vaid ka fraktsioonides enestes teist viiulit mängivatele poliitikutele senisest suuremate võimaluste andmine tagab elavama arutelu ja nüansirohkemate lahenduste sünni. Sest tegelikult pesitseb ju igas inimeses soov elus ka midagi head korda saata.

Väikese lisaülesandena meenutaksin ka presidendivalimiste korda, mis praegu välistab igasuguse efektiivse debati kandidaatide vahel ega võimalda riigikogu liikmetel valimisprotseduuri eel ameti ihaldajatele küsimusigi esitada. Lubaduse seda korda muuta andis Rain Rosimannus juba kuus aastat tagasi. Ma usun, et sellele ettepanekule ei tule taas kord riigikogu juhatusest põiklevat vastust à la „Meie täidame vaid seadust”, vaid tajutakse põhiseaduse paragrahvi 59 kogu selle täielikkuses: riigikogul on seadusandlik võim!

Sotsioloogiline argument

Poliitilise reformipaketi vajaduse allakriipsutamiseks kordan sotsioloogilist argumenti: 47% meie valijaskonnast ei taha tegemist teha süsteemis etableerunud ja võimuvertikaali kindlustavate erakondadega. Moraalne oleks teha seadusi, mis salakesi ei kindlustaks poliitika kartellistumist ja otsuste tegemise siirdumist üha kaugemale kardinate taha, vaid vastupidi. Konkurents on turgudel positsiooni omajaile kahtlemata ebameeldiv asi, kuid nagu ajaloost teame (ja suusoojaks deklareerime), on tal ikkagi edasiviiv jõud.

Meie õigusloome senise praktika järgi peaks reformipaketi parlamendile esitama valitsus justiitsministri suu läbi. Paraku ei ole riigikogul siin võimalik initsiatiivist loobuda, sest kuriteos kahtlustatava isiku esitatavad algatused ei ole tõsiselt võetavad. Eriti kui kahtlus puudutab reformi tuuma, erakondade rahastamisreegleid. Nimetatud ministrile umbusalduse algatamine on minu arvates opositsioonile suisa kohustuslik.

Poliitika-aasta peateema

Valitsuspartei sügishooaja juhtmotiiviks kavandatud lastetoetused ei ole poliitika-aasta peateema. Lastega saame meie, lapsevanemad suurepäraselt ise hakkama, kui selleks on loodud moraalne ja funktsioneeriv väliskeskkond. Kui ühiskond seab üha tungivamalt kahtluse alla vabatahtliku tuletõrje ja nörritava sissetulekuga meditsiiniõdede ning kooli- ja lasteaiaõpetajate jätkusuutlikkuse, siis pelgalt nende probleemide kallal peaks peamurdmist jätkuma. Kuid põhiline on võimusüsteemi ja võimukandjate enda moraali küsimus.

Riigikogu tervikuna võiks ulatusliku, vaat et kõikehaarava kärpe- ja kasinuspoliitika raames ikkagi vaadata, kas midagi saaks ka poliitilise eliidi pealt kokku hoida. Ma ei hakkagi siin meenutama kõrgemate riigiisade ametihüvede baroksust, vaid osutan vahelduseks võimalusele lõpetada Brüsselis Euroopa Parlamendi juures „riigikogu esindaja” pidamine. Selle asemel võiks paremini korraldada koostööd Eestist valitud saadikute ja Tallinnas paikneva üpriski professionaalse, kuid alakoormatud Euroopa Komisjoni esindusega.

Tegelikult on alati olnud olemas ka kümme käsku ja nendepõhist filosoofiakirjandust, mis eetika ja moraali aspekte lahkavad. Sestap pole eetikakoodeksi koostamise idee paha, ent kui ainsaks mittekohustavaks uuenduseks jääbki Mart Nuti enesestmõistetav mõte anonüümsete netikommentaaride mittekirjutamise kohta, siis on karta, et valmivat „selle suve hitti” tabab Hruštšovi-aegse kommunismiehitaja moraalikoodeksi saatus.

Selle artikli nõudlik-kriitiline toon on kantud usust, et meie esindajad on võimelised oma vastutusrikast rolli täielikult tajuma. Lootustandva näitena meenutan, et eelmisel suvel soovitasin arutada Euroopa Stabiilsusmehhanismi suures saalis ja nagu nägime, aastapäevad hiljem see saigi teoks.

Indrek Tarand, Euroopa Parlamendi liige

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid