TÄISMAHUS: Taimede peal katsetatud inimene
Tundub, et Eesti taimetoitlased satuvad üha rohkem pärituule kätte – enam ei ole tegu üksikute vastuvoolu ujujatega. Kui veel mõne aasta eest suhtuti taimetoitlusse kui mingisse väljastpoolt pealesurutud trendi või veidrusesse (osa multi-kulti Euroopast või mingist idamaisest esoteerikast), siis nüüd on teadlikkus kõvasti tõusnud. Elava märgina masside huvist taimetoidu vastu on kaks suurt kirjastust, Varrak ja Pegasus pea ühel ajal ilmutanud taimsed kokaraamatud: Mikk Mäe ja Loore Emilie Raavi „Toidud ainult taimedest” ning Sandra Vungi „Kodused ja maitsvad taimetoidud”.
Mõlemal raamatul on võluv elust välja kasvanud sünnilugu – tegu ei ole staarkokkade ühekordse eksperimendiga, kõik autorid on pikaaegsed taimetoitlased, kes on oma koduses laboratooriumis juba aastaid teinud katseid taimedega. Kokkade tee taimetoiduni on kulgenud üsna sarnaselt: kõigepealt lihast, hiljem ka piimatoodetest loobumine. Kusjuures algtõuke puhul on mänginud olulist rolli just loomapidamise räigema poolega tutvumine – lihaloomade elu- ja tapatingimused ei pane just neelusid käima...
Maavillane kodutoit
Mikk Mäe ja Loore Emilie Raavi raamatus annab selgelt tunda Miku profikoka taust – toidud on „nutikad” ja viimistletud ka siis, kui tegu on kõige lihtsama supi või pudinguga. Neis on lahedat jamieoliverlikku puudutust, mis on toidule jätnud alles selle jume ja koostisosad on ka silmaga söödavad. Selle raamatu pilte vaadates on tunne, et saad osa suvisest piknikust, ja neelud hakkavad käima pea iga retsepti juures. Päris kindlasti suurendab raamatu usaldusväärsust ka fakt, et Mikk Mägi on Tallinna parimat taimetoitu pakkuva restorani Aed kokk. Et anda taimetoidule tõsiseltvõetavust, on palutud mõnel tuntud taimetoitlasel (Pirjo Levandi, Tunne Kelam, Reet Aus, Lilian Marie Merila) ka oma lugu rääkida.
Sandra Vungi retseptide puhul võlub siirus ja lihtsus, seda rõhutavad ka hästi isiklikud sissejuhatused retseptidesse. Need on tõelised kodutoidud, selle raamatu oleks võinud teha pea iga teine ökousku Kalamaja või Uue Maailma elanik. Iseasi, kas kahest-kolmest komponendist koosnevaid retsepte (viineripirukas = lehttainas + sojaviinerid) tasub ära trükkida. Lõpptulemusena on Sandra Vungi raamatu toidud kuidagi villased ja plassivõitu, üldmulje on, nagu need oleks sündinud südatalvel mõne üliõpilase köögis. Kuid võib-olla ongi selline boheemlik ja lihtsameelne vaatenurk taimsele toorainele taotluslik.
Piirangud pole eesmärk
Raamatud annavad ka märku, et vaikselt hakkab jalgu alla saama sojakultuur – üha rikkalikum on valik poes ja suurem leidlikkus sellega ümber käia. Seetõttu sobivad need retseptid suurepäraselt ka laktoositalumatuse all kannatajaile.
Mõlema raamatu koosmõju veenab, et hoolimata väga piiratud mängumaast võib ka radikaalne taimetoitlane korraldada köögis võimsa maitsete tulevärgi. Kuid kõigi nende sojasubstituutidest (sojapiim, sojaliha, sojajuust jne) valmistatud roogade puhul tekib siiski tagurlik mõte, et ehk oleks võimalik ka tarbida vaid õnnelike loomade produkte. Tõepoolest, vältida julmas agoonias oma elu mööda saatnud lehma piima või kana liha tarbimist, kuid lasta mõne maamemme piimal ja kanal hea maitsta? Piirangud ei ole ju enamasti eesmärk iseenesest, tõenäoliselt oleks laiemas plaanis ikkagi soov maailma paremaks muuta.
Sünteetika on ikka halb
Stanfordi ülikoolis tehtud ja palju kõmu tekitanud uuringu tulemuste järgi ei erine mahetoit oma vitamiinide sisalduse poolest eriti tavatoidust. Tegu on järjekordse maineka uuringuga, mis on mõeldud nende südametunnistust rahustama, kes ostavad oma igapäevase toidu supermarketist.
1. Uuring oli suurkorporatsioonide rahastatud (Cargill, Monsanto kaasvõitleja Bill & Melinda Gates Foundation, British Petroleum (BP) ja Goldman Sachs). Kuna nad on pannud hiigelsummad keemiliste väetiste kasvuhormoonide ja taimemürkide tootmise alla, on vaja see raha tagasi teenida.
2. Uuringus ei võrreldud antibiootikumide, sünteetiliste pestitsiidide ja herbitsiidide jääkide, kasvuhormoonide jm tervist kahjustavate sünteetiliste kemikaalide sisaldust, milles on tava- ja mahetoote põhiline vahe. On teada, et 80% antibiootikumide toodangust läheb kana-, sea- ja veiseliha kasvatamiseks, mille me enda teadmata sisse sööme. maakaup.ee
Olen taimetoitlane, kuna see sobib minu kehale ja on mu maailmavaatega kooskõlas
Ville Jehe
disainer
1990. aastal toimus Eestis üks suhteliselt ainulaadne joogakursus, mis kestis kuus kuud ja kus umbes kuu pärast algust anti teada, et edasi saab vaid liha söömata. Kuna kursus oli huvitav, siis otsustasin pingutada ja kursuse lõpuni liha/kalata hakkama saada. Uuesti sööma aga ei hakanudki. Taimetoitlus mõjutab peamiselt vaid meie füüsilist keha. Tundsin ennast paremini, tol ajal olin ka aktiivne sportlane ja tulemused paranesid. Ehk taimetoitluse juurde jäämine oli puhtalt kogemuslik otsus. Muidu on taimetoitluse motiive ju väga erinevaid alates religioossetest kuni allergiate ja talumatusteni välja. Vahepeale mahuvad ka eetilised (loomade surmamine, lihatootmise ökoloogiline jalajälg jne), nn trenditoitlased (taimetoitlus kui teistest eristumise viis) ning tervisliku toitumise viljelejad.
Kui praegust seisu vaadata, siis mina olen taimetoitlane lihtsalt seepärast, et see sobib minu kehale ja on ka mu maailmavaatega rohkem kooskõlas. Olen lakto-ovo-taimetoitlane ehk tarbin peale taimede loomset valku piima ja munatoodete näol. Üle kahekümne aasta olin väga range – ei kannatanud ka vähest lihapuljongit koorekastmes ega isegi liha lõhna. Selline seisund on aga koormaks – liha kogemata tarbimine mingi toidu sisse peidetuna põhjustas mürgistuslaadseid nähte ja otsustasin sellest vabaneda. Ehk nüüd ma suudan süüa ka liha ja mu organism saab sellega hakkama. Aga ma ei tee seda.
Lemmiktoit on ise tehtud hõrk (sekundite küsimus!) omlett praetud tomati ja sibulaga, talumunadest munapuder, abikaasa tehtud ahjupeedid. Itaalia reisid on näidanud, et võiksin mõne aja vabalt toituda vaid pühvli-mozzarella-salatitest. Kui toortoit on hästi tehtud (ja seda kohtab aina enam), siis söön hea meelega. Ainult sellest jääb mulle aga väheks. Ilmselt oleks võimalik ka ümber harjuda, aga praegu selleks vajadust ei näe. Kirjutan Salemist (Tamil Nadu, India), restoranilauast, kus nautisin just kohalikku teravat paneeri ja koftat eri kastmetega – selliseid elamusi otsin ka kodumaal.
Skeptikule ei vasta ma midagi. Me ei saa teisi inimesi muuta. Igaüks ise peab taipama, mis talle on õige, ja kindlasti ei ole mõtet taimetoitlusest sunniviisil endale veel üht piirangut teha. Aga kindlasti on võimalik paljudest tervisehädadest taimetoidu abil vabaneda ja lihatööstuse reklaamides kasutatav väide seksuaalelu kohta kindlasti paika ei pea.
Reet Aus
eetiline moekunstnik
Hakkasin taimetoitlaseks juba varajases nooruses ja reaalseks põhjuseks oli minu haruldane sapipõis ja lakkamatud kõhuvalud. Olen vist üsna radikaalne, sest väldin igasugust loomset valku. Armastan lihtsaid ja puhtaid maitseid. Ahjus tehtud peet õliga on kindel lemmik.
Mikserdan palju värsket kraami. Suvisel perioodil olen praktiseerinud ka toortoitlust. Kui piisavalt õli ja pähkliga toetada, annab haruldaselt kerge ja hea enesetunde. Kui peenral asjad valmis saavad, siis pole ju põhjust siga ahju toppida. Söögikohtadest on restoran Aed minu pikaaegne lemmik. Leib meeldib – puhtad maitsed. Lilleoru taimne köök on asendamatu.
Skeptikuile ei ütle ma midagi. Igaüks toitub nii, kuidas soovib. Minule lihtsalt liha ei sobi. Kui keegi konkreetselt küsib, siis soovitan soojalt. Tuleb lihtsalt targalt toituda, oma vajalikud ained kätte saada. Kliima ei mängi minu kogemusel siin mingit rolli, talvisel perioodil on lihtsalt suurem toiduvajadus. Teaduslikult on ammu tõestatud, et kõik vajalikud ained saab inimorganism ka taimsel kujul kätte.
Selle suve hitt oli külmutatud banaanidest jäätis
Marita Krull
kodurestorani ja catering-firma omanik
Mina toitun taimselt. Alates vastlapäevast lülitasin oma menüüst välja ka küpsetatud toidu. Samuti ei tarbi ma piima- ega teraviljatooteid ehk olen toorveganite nime all. Peamiselt söön puuvilju, sekka ikka ka muid aedvilju ja juurikaid ning rohelist, kuna meie vööndis on seda külluses ja pealegi maitseb hea. Mõte lihast loobuda kasvas välja kuskilt sügavamalt sisemusest. Mõnda aega suurendasin siis juustu osakaalu menüüs, kartes tõesti, et jään muidu millestki ilma, kuid see ka maitses väga. Siis aga sündis esimene laps tugeva piimatalumatusega ja sealt kogu jant alguse saigi. Algasid katsetused eri toiduainete gruppide väljajätmisega ja see õpetas tundma järjest rohkem oma keha tegelikke vajadusi ja ka mittevajadusi.
Kui teeme midagi teisiti kui varem, muutuvad loomulikult ka arusaamad elust, kuna õpime tegemise käigus uusi asju. Loobudes millestki mõttes, lähevad meist mööda ka paljud mittevajalikud asjad füüsilises maalimas. Kui loobume millestki füüsilises maailmas, teeme ruumi ka uutele mõtetele ja arusaamadele.
Mulle meeldivad praegu väga vürtsid kaneel, tšilli, kardemon, ingver. Nendest teen ma endale sooja jooki. Samuti maitsesid kaneel, tšilli ja datlid suurepäraselt ühes mu hiljutises toortomatikastmes värskete suvikõrvitsaribade peal. Selle suve hitt oli aga kindlasti külmutatud banaanidest jäätis. Kes on proovinud, see teab. Ja vitamiinipommi tegi sellest samale jäätisele lisatud pihutäis värskeid kibuvitsaõisi. Veel on supermaitsev energiapomm lihtsalt viis datlit ja klaas vett mikserdatult. Vahutab nagu korralik caffè latte.
Arvan, et toortoit, eriti küpsed ja töötlemata puu- ja juurviljad, on parim ja kindlaim viis pakkuda kehale vajalikke toitaineid täpselt õigetes vahekordades, et kõik saaks imenduda ja töötada maksimaalselt meie tervise ja rahulolu heaks. Mind aitab toortoit paremini tundma õppida oma keha ja saavutada kontrolli oma meele üle.
Selgitavat materjali on maailm pungis. Igaüks leiab endale meelepärast. Mina sain hoogu, lastes ennast vabaks arvamusest, et päevas tohib süüa ühe banaani. Jälgige väikeseid lapsi, pange tähele, mis toidu järele nende käsi esimesena sirutub.
„Toidud ainult taimedest”
Mikk Mägi ja Loore Emilie Raav
Pegasus
„Kodused ja maitsvad taimetoidud”
Sandra Vungi
Varrak
