Priit Simson: Omavastutus ja kepikõnd
Laupäevases lehes aga visandas e-tervise spets Madis Tiik juba detailsema hea uue ilma, kus salasilm jälgib ööl kui ka päeval, ega me ei suitseta ja joo, kuidas põksub me pulss, hingab kops, kõigub veresuhkru tase ja kogunevad tervisekilomeetrid. („Madis Tiik: peame jõudma haigusloost terviselooni” EPL 22.9)
Kui alkoholiliitrid ja sigaretipakid arstide tehtud tööd pidevalt nullivad, siis oleks ju haigekassal õigus need inimesed oma ravi eest ka rohkem maksma panna, eks ole? Ettekirjutusi ei järgi? Tasuta ravilt maha! Jalutamas ei käi? Mõjutame rahaga! Silme ette kerkib tänapäeva koerte kaelarihm, mis hakkab särisema niipea, kui peni kodust liiga kaugele jõuab või muid lollusi teeb. Kas kauges tulevikus paneb haigekassa meile need kaela?
Haigekassa napp ressurss on tõesti pingul ja arvestades elanikkonna vananemist aina enam pingule tõmbub. Sestap on praegune odavate võimaluste otsimine mõistetav. Ja muidugi on Eestis terve hulk inimesi, kes võiksid neile välja kirjutatud ravimid tõesti välja osta ja sisse võtta, vähem suitsu teha ja napsitada ning vahest ka üle poole kilomeetri jalutada. Kuid omavastutuse suurendamine avab haigekassa jaoks lõputu põhjenduste varasalve, millega öelda: oled ise oma hädas süüdi, maksa ise. Miks sa ei jalutanud? Häda on aga selles, et tegelikult võivad nad sama hästi öelda, et jalutasid liiga palju.
Liikumine ei tooda alati tervist. See võib tekitada ka vigastusi ja päris sageli. Põhimõtteliselt on ju kõik, mis ületab kepikõndi, sisuliselt riskikäitumine ja annab omavastutuse maailmas haigekassale alust öelda: maksa ise. Nii ei tohiks ka tippsportlastel olla tervisekindlustust. Jürgen Ligi jooksis nooruses liiga palju ja ilmselt ka üsna kõvade jalanõudega. Nüüd jalad valutavad. Kas me peaksime uue loogika järgi tulevikus temasugustele ütlema: oma süü, oma mure?
Alati on ettekääne
Terviseliikumise etalon, riigikogulane Sven Sester jookseb kuus üle 300 kilomeetri. Oleksin ma tema arst ja tahaksin kõiki riske nullida, ütleksin talle: jookse kolm korda vähem! Eirad soovitust, maksa vigastuse korral ise. Jalgratas hoiab põlvi rohkem, aga rattatrenni juurde käivad jälle rangluumurrud. Järelikult võiks ratturitel ravida põlvi, aga mitte rangluid. Või kuidas?
Nii tuleks ka pallimängud keelata: need põhjustavad sageli liigeserebendeid. Mäletan, kuidas kolleeg kadus enam kui kuuks hüppeliigest ravima, põhjuseks väike korvpallitreening. Klassivenna põlv on juba pikalt tuksis – jällegi kossumäng. Teen ettepaneku lisada pallimängud haigekassa riskifaktorite nimekirja!
Mul pole praegu midagi viga, 11 aastat pole perearsti juurde sattunud ja ka külmetushaiguste tõttu koju ei jää. Aga tean, et kui mul kunagi aastate pärast peaks valutama kand, põlv või puus, oleks haigekassal hea võtta tänavuse Tallinna maratoni protokoll ja mulle näkku vajutada. 42 kilomeetrit mööda asfalti – mõtlesid ka, mees?
Haigekassa tahaks suuremat valikuvabadust, kas maksta või mitte maksta. Minul seda vabadust pole. Käin arsti juures või mitte, ikka maksan. Ja kunagi arsti juurde tulles tahan ma abi, mitte hurjutamist.
