Sügisesed õites põõsad kaunistavad igaühe aeda

Põõsasmaranad, hortensiad, jaapani kerriad ja vaarikad on põõsastaimed, mis trotsivad külmi sügisilmu.

Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) kuulub suurde, 330-liigilisse marana perekonda ja koos vaarika, maasika ning õunapuuga roosõieliste (Rosaceae) sugukonda. Euroopas kasvab 79 liiki maranaid, mõne liigi looduslik leviala on Lõuna-Ameerikas. Eestis kasvab kollaste õitega põõsasmaran vaid Loode-Eesti kuivadel loopealsetel ja ta kuulub looduskaitsealuste taimede hulka.

Aiataimena on põõsasmaran vähenõudlik ja pikka aega õitsev taim. Esimesed õied puhkevad põõsal jaanipäeva paiku ja neid jätkub kuni hilissügiseni või lume tulekuni. Väga põuasel ja palaval suvel võib õitsemine katkeda, kuid taime kastes või vihmasaju järel õitsemine jätkub.

Põõsasmaran on sordiaretajate seas populaarne. Sordilised taimed erinevad üksteisest põõsa kõrguse, laiuse, õie suuruse ja värvuse poolest. Kõige erilisemad põõsasmaranad on täidisõielised või erepunaste, roosade ja oranžide õitega. Kuulus valgeõieline põõsasmarana sort on kuni ühe meetri kõrguseks kasvav „Abbotswood”, keda ka haljastustaimena sageli kasvatatakse. Pooleteise meetri kõrguse heki saab sortidest „Goldfinger” ja „Sandved”, vaid 20–60 sentimeetri kõrguseks kasvavad põõsasmarana sordid „Golden Dwarf”, kahvaturoosade õitega „Pretty Polly” ja helekollaste õitega „Tilford Cream”.

Leplikud taimed

Põõsasmaranad on leplikud taimed. Nad kasvavad ka vähem viljaka pinnasega aladel ja taluvad hästi põuda. Samal ajal aga vajavad taimed rikkalikuks õitsemiseks päikesepaistelist kasvukohta. Taimi võib kasvatada üksikult peenras või murus, madala hekina või rühmana istutatuna. Vanu põõsaid võib kevadel noorendada oksi lõigates. Igal aastal põõsasmaran siiski tagasilõikamist ei vaja. Rammusas mullas või liigselt väetades kipub põõsasmaran lamanduma ja ülearu lopsakad taimed haigestuvad kergemini seenhaigustesse.

Hortensia (Hydrangea) nimetus tuleneb kreeka keelest ja tähendab tõlkes veeanumat (hydor – vesi, angeion – nõu). Hortensia perekonda kuulub 29 liiki igihaljaid ja heitlehiseid põõsaid ning liaane.

Looduslikult kasvavad hortensiad Himaalajast Jaapanini, aga ka Filipiinidel ja Ameerikas. Poti- või amplitaimena kasvatatakse suurte ja raskete õisikutega Jaapanist ning Koreast pärit meil avamaal enamasti talveõrna suurelehist hortensiat (H. macrophylla). Aia- või pargitaimena on kõige tuntumad Ida-Aasiast pärit aedhortensia (H. paniculata), Põhja-Ameerikast pärit puishortensia (H. arborescens) ja Jaapanist ning Taivanilt pärit roniv hortensia (H. anomala). Harvem kasvatakse meil talvedele vähem vastupidavat karvast hortensiat (H. aspera) ja tammelehist hortensiat (H. quercifolia). Hortensiad kasvavad meil ühe kuni kolme meetri kõrguseks.

Hortensiasordid erinevad üksteisest põõsa kõrguse, õitsemisaja ja õite värvuse poolest. Enamasti on hortensiad valgete õitega, kuid uuemad sordid on ka roosade, purpursete, punaste, värvust muutvate või mitmevärviliste õitega. Suurte lopsakate lamedate või lamekerajate õisikutega puishortensia oksad külmuvad talvel sageli lumepiirini, kuid põõsas taastub ja õitseb suve teisel poolel ja sügisel rikkalikult. Aedhortensia on palju talvekindlam ja kasvab enamasti kahe kuni kolme meetri kõrguseks väikeseks puuks või kõrgeks põõsaks. Aedhortensia uute sortide seas on ka madalamaid, ühe kuni pooleteise meetri kõrguseid sorte nagu „Dart’s Little Dot”, „Pinky Winky” ja „Vanilla Fraise”.

Hortensiad on nõudlikud pinnase suhtes. Nad kasvavad ja õitsevad rikkalikult nii päikese käes kui ka poolvarjus, kuid vajavad õitsemiseks viljakat, parasniisket ja happelise reaktsiooniga pinnast. Istutusauku või juba kasvava taime ümber on hea lisada happelise reaktsiooniga rodo-, okaspuu- või sõnajalamulda.

Kevadel ja suvel on hortensiad tänulikud lisaväetamise eest. Selleks sobib aia üldväetis, täis- või rodoväetis. Täiskasvanud põõsale piisab ühest peotäiest granuleeritud täisväetisest, mis puistatakse ühtlaselt võra alla ja rehitsetakse pindmisesse mullakihti.

KerriaPikalt õitsev Ida-Aasia põõsas

Huvitavate oliivroheliste varte ja kollaste õitega on Ida-Aasiast pärit rikkalikult juurevõsu moodustav jaapani kerria (Kerria japonica).

Ühe kuni pooleteise meetri kõrguseks kasvav jaapani kerria on tihe heitlehine põõsas roosõieliste (Rosaceae) sugukonnast. Kerrial on kirjulehine sort „Variegata” ja kollaste täidisõitega sort „Pleniflora”, kes mõlemad on tuntud ka Eestis.

Kerria suur väärtus on kuni lumeni püsiv roheline okste koore värvus ja pikk õitsemisperiood. Kasvukoha suhtes on kerria vähenõudlik, õitsedes ühtviisi rikkalikult päikese käes ja poolvarjus.VaarikadKaunid, suured ja karvased lehed

Hilissügiseni õitsevad ka roosade õitega lõhnav vaarikas (Rubus odoratus) ja valgete õitega nutka vaarikas (R. parviflorus).

Mõlemad vaarikad on kaunite suurte ja karvaste sõrmjate lehtedega ning moodustavad juurevõsu.

Vaarikatele iseloomulikult on ka nende varred kaheaastased. Esimesel aastal kasvatab vaarikas turiooni ehk mitteõitsva vegetatiivse varre, mis järgmisel aastal õitseb ja viljub ning seejärel kuivab.

Dekoratiivsete vaarikate viljad on söödavad, kuid pole nii suured ja maitsvad kui aedvaarikal.