Sõdurisinelid on vaekausil koos ajaloo, filmi ja tõega
Tõsi, Kruusement saadetakse pärast rängast autoõnnetusest paranemist filmirühma juurde, aga kuna Jüri ja tema veregrupp on üpris erinev, lahkub ta sealt õige pea: „Plärtsuta ise oma raketipüstolit!” Jüri on stsenaariumi vastu võtnud omamoodi õhinaga, see oleks nagu tema maailm: mundrid, relvad, paugud, plahvatused.
Paul Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina” on ilmunud Hruštšovi sula ajal 1961. aastal, stsenaariumi kirjutamise taotluse toob kirjanik stuudiosse 1963. aastal ja seda ei võeta sugugi hurraaga vastu. Seda enam, et Glavliti tsensor märgib sama aasta aruandes Kuusbergi romaani kohta: „Oli poliitilisi vahelesegamisi.” (Mis kena eufemism!) Nii järgneb veel mitu käsikirjavarianti.
Algusest peale on toimetajaks Lembit Remmelgas, ajastu ja asjaoludega vägagi hästi kursis olev isik. Kuni töösse lülitub režissöörina Müür, aga teda ootavad ees juba Moskva kinokomitee nõudmised, mis jäävadki mantrana seda filmi saatma: ei mingeid töölaagreid, tuleb eredamalt näidata, mida tõi Nõukogude võim Eestile, vennasrahvaste abi rindel...
Hingeelu ei huvita
Müür kirjutab režiistsenaariumi ja film saab nimeks „Inimesed sõdurisinelis”, otsekui alla kriipsutades, et filmi autorit ei huvita psühholoogitsemine, ümberkasvamine („kaks mina”) ega muu selline värk. „Sõda on õudne ja ropp töö.” Sellega ajab ta vihale Kuusbergi, kellelt tuleb toimetusse 13-leheküljeline äge protestiavaldus. Kaasstsenaristideks ilmuvad Müür ja Remmelgas, Kuusbergi honorari tõstetakse.
Müüri ja Remmelgat tundub rohkem huvitavat laskurkorpuse ajalugu kui kiiruga mobiliseeritud eesti sõdurpoiste hingeelu, olgugi see ümberkasvamine Nõukogude soldatiteks. Püüdlik deklaratiivsus ja osalt sellega kaasas käiv illustratiivsus ei tee loost liha ega kala: sisse- ja väljajuhatavad kroonikakaadrid ei sobitu filmikoesse, nende vastu on algusest peale ka Kuusberg. Hiljem Remmelgas vabandab: nii õnnestuks ehk täita Moskva nõudmisi... Nii et ajalugu, film ja tõde.
Lubatu ja lubamatu vahel
Esiotsa näib, et kohalikud ideoloogiaisad on aktsepteerinud Müüri taotlust teha dokumentaalset laadi film ja ülepaisutatud eelarveread neelatakse alla. Kirja pannakse: lahingustseenides osaleb 7000 inimpäeva (?) ulatuses sõdureid Tapalt, tankid tuuakse Komi ANSV-st, osa välisvõtteid tuleb Komis ja Uuralites.
Ja siis läheb lahti „rahvatants”. Operaator Miša Dorovatovski on jõudnud filmida alla poole tunni toormaterjali ängistavatest töölaagritest, kus eesti sõdurpoisid „surevad kui kärbsed”, kui filmirühmale hakkab kaela sadama tuld ja tõrva. Moskva kinokomitee esitab hüsteerilis-kategoorilise nõudmise visata filmist välja näljast nõrkevate eesti sõduritega töölaagrid. Stuudios kipub minema kodusõjaks.
Paraku on ajalooline tõde masendavam, kui tollal usutakse teadvat. Velikije Lukis võis eestlastel kaotusi olla 4000–5000 sõdurit, ehk teisiti – hukkus või sai raskelt haavata ligikaudu pool korpuse isikkoosseisu. Ja vangi andis end 1300–2000 eestlasest punavõitlejat.
Film jääbki võnkuma lubatu ja lubamatu vahel. Müür nähtavasti kaotab enesekindluse, filmi ümber sebivad „rahvatantsijad” kindlustavad ennast iga kandi pealt, lugu muutub kohati lamedaks ja igavaks.
Näiteks ei ole kordagi näha tõelisi Venemaa tagamaid oma armetute külade ja teedega, filmi lõpetamise hüsteerias lisatakse sinna piinlikkust tekitavaid episoode (Kalm palavikuga sonimas: „Ma ei ole reetur, ma olen aus eestlane!”).
FILMI SÜND
Sõjafilm käis suure paugutamisega
10. augustil 1967 teeb Tallinnfilmi pürotehnik Gunnar Vilms ettevalmistusi Eesti laskurkorpuse Emajõe forsseerimise filmimiseks. Tal tuleb panna umbes 60 mängu-lõhkelaengut nn voronkadesse ehk jõekaldasse tehtud aukudesse, millesse sätitakse elektrisüütega laeng ja peale puistatakse freesturvas. Plahvatus tuleb pildiliselt efektne, aga ohutu, heli vahetatakse välja tõelise plahvatuse kõmakaga.
Kes jõuaks neid auke kaevata – nii lõhkavad pürotehnik ja tema abilised kümneid lehtreid tõeliste lõhkelaengutega. Sõjaväelased ja miilits on ala sadade meetrite ulatuses sisse piiranud, laevaliiklus oleks just nagu peatatud. Siis käib järjekordne kõmakas – tõeline! – ja üks paras munakivi lendab üle 150 meetri, põrkab lepavõsa tagant tuleva jõelaeva tekile, läheb pooleks ja haavab tõsiselt madruseid Kripsoni ja Stepanovit.
Seda õnnetust poleks küll vaja olnud: filmirühm rabeleb niigi ajahädas, režissöör Jüri Müür saab Tallinnast ja Moskvast pea üle päeva suuniseid, kuidas seda filmi ikkagi õigesti teha. Võtted peatatakse, ent siis leitakse väljapääs – hädaga sööb vanakurat ka kärbseid – ja siinsamas Emajõe kaldal võetakse üles öine Tehumardi käsikähmlus.
Helioperaator Kadi Vihalem, just äsja Müüriks saanud kooliõde, helistab mulle stuudiosse ja palub kiiresti järele saata uue heliauto, vanaga olevat midagi kehvasti. Nii maandungi võtteplatsile. Eelmisel õhtul on olnud Kalju Komissarovi pulmapidu, kolmanda kursuse tudeng mängib reamees Loogi. Filmirühm näib üpris väsinud ning operaator, ainsana kaine ja ärksa olekuga Miša Dorovatovski palub mind appi raketiefekte tegema. Nii saangi kaamera taga mingit puutoki otsa seotud põlevat asjandust (Falschfeuer’iks hüütud) tõsta ja langetada, otsekui rakett tõuseks ja langeks...
Stsenaristid: Paul Kuusberg,
Lembit Remmelgas ja Jüri Müür
Lavastaja: Jüri Müür
Operaator: Mihhail Dorovatovski
Kunstnik: Halja Klaar
Helilooja: Heino Tamberg
Osades:
Kalm – Rudolf Allabert
Tääger – Heino Raudsik
Mänd – Leonhard Merzin
Veski – Arvi Hallik
Raudnask – Hans Kaldoja
Agur – Tõnu Mikiver
Esilinastus ETV ekraanil 1. jaanuaril 1969
Sarja kahekümne viies film „Inimesed sõdurisinelis” on juba homsest müügil hästivarustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.
