Noorte aina manduv keeleoskus kurvastab õppejõude
Haridusministeeriumi tellitud uuringu järgi vastab ettenähtule poolte esmakursuslaste keeleoskus.
Keeleõpetajate sõnul ei lase üha kiirenev elutempo õpilastel piisavalt lugeda ega seda lahti mõtestada.
Filoloogide hulka pürivad ka noored, kelle eesmärgiks on kõigest ülikooli lõputunnistus.
Ülikooli eesti filoloogiat õppima minnes peaks hea keeleoskus justkui iseenesestmõistetav olema. Ometi tunnistavad Tartu ülikoolis filolooge õpetavad õppejõud, et ka tulevasi filolooge kummitavad üha kesisemaks muutuvad keeleoskused.
„Ilmne on see, et ka eesti keelt tulevad õppima noored inimesed, kelle keeleoskus on kesisevõitu ja kes õppimisoskuse puudulikkuse tõttu ei suuda ainet omandada,” tunnistab eesti keele dotsent Kersti Lepajõe.
Üks esimesi õppeaineid filoloogiat õppima asunud tudengite jaoks on suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus, millega on mitmed noored filoloogihakatised hätta jäänud. See on omakorda põhjustanud tänavu omapärase olukorra, kus eelmisel aastal kursuse pooleli jätnute ja mitterahuldavale hindele sooritanute tõttu on ainerühmad pungil täis. Ainet andev eesti keele teadur Pille Penjam nimetab olukorda väikeseks ületäitumuseks, kuid tunnistab ka ise, et nii üliõpilaste hulgas üldiselt kui ka ülikooli lõpetanud eesti filoloogide kirjakeele tundmine jätab sageli üksjagu soovida. „Aga mingit erakordset kriisi minu arvates praegu kuskilt ei paista,” leevendab ta olukorda.
Tõsi – filolooge kukutatakse keeleloengutes muudest tudengitest sagedamini läbi, kuid ühe filolooge koolitava õppejõu sõnul tehakse seda kas või seetõttu, et anda tudengile ridade vahelt märku, et ta otsiks endale sobivama eriala.
Lepajõe omakorda leiab, et ortograafia peaks ülikooli astumise eel tudengitel omandatud olema, kuid ikkagi tuleb üllatavalt tihti ette, kus nende põhialuste õppimine osutub tudengitele väga raskeks. Küll lisab ta, et liiga ei tohi teha umbes kolmandikule tudengitest, kes sooritavad vastavate ainete eksamid-arvestused väga headele tulemustele. Siiski saabub keeleõppesse arvukalt inimesi, kellele pole ei keeleõpe ega ka selle alused väga olulised. „Neti pidev kättesaadavus, lõputu suhtlusvõrgustikes olek, jututubades osalemine, kus kiiresti reageerida tuleb, on kokkuvõttes vähendanud noore inimese kontsentreerumise võimet, mis omakorda avaldab mõju õpitulemustele,” leiab Lepajõe ja lisab, et tänapäeval saabub keelt õppima ka palju noori, kelle jaoks pole tähtis mitte keel ja teadmised, vaid ülikooli lõputunnistus.
Kokku 23 aastat eesti keelt õpetanud Seoriin Jõgise on viimased kümmekond aastat töötanud pealinna 21. koolis ning sellisele staažile toetudes tõdeb õpetaja, et noorte keeleoskus muutub pidevalt. „Keel on inimese mõtlemisvahend, kuid tänases kiirustavas elurütmis on meil üha vähem aega pikemalt millegi üle mõtelda või midagi mõtestada,” sõnab Jõgise. „Kodus loetakse lastele vähem, nähtu ja loetu üle arutlemiseks napib aega nii pereringis kui ka koolis. Meie koolis on lisaks suured klassid, iga laps ei saa tunnis võimalust rääkida, esineda, arvamust avaldada.”
Jõgise sõnul vesteldakse, kirjutatakse ja loetakse korraga, mis killustab, pikem mõttelõng pole mõeldav, sest nii lugeja kui ka kirjutaja meel on tõtlev. „Me kiirustame, et jõuda rohkem, et olla edukad. Tahame, et lapsed paremini hakkama saaksid, ja seda ei saa ometi pahaks panna, kuid kõigel on oma hind ja nii seisame silmitsi olukorraga, kus peame loomulikuks võõrkeelseid silte, juhiseid, anname koolis erinevates õppeainetes lisalugemist inglise keeles, inglise kolledži kooliuuendustest räägime uhkusega, ülikoolides on võõrkeelsete oma ala paremate loengud meile võõras keeles – kasvatame maailmakodanikke, valmistame oma lapsi ette eluks võõrsil,” mõtiskleb emakeeleõpetaja.
Westholmi gümnaasiumi emakeeleõpetaja Ülle Uulma nimetab ühe murekohana veel kümmekond aastat tagasi selgelt ja üheselt arusaadavatest mõistetest mitte arusaamist. „„Elukevad” või „hambasse puhuma” on näiteks sellised väljendid, mida õpilased ei tunne,” ütleb Uulma.
Sõnavara on piiratud
2010. aastal haridusministeeriumi tellitud ning Tartu ja Tallinna ülikooli teadlaste korraldatud uuringu kokkuvõttes jõuti järeldusele, et eesti keele pädevuse tasemelt vastab riiklikus õppekavas kehtestatule kõigest 52 protsendi esmakursuslastest. Kõige probleemsem oli uuringus tehtud testis harva esinevate sõnade tähenduste seletamine. Küsitud sõnade hulgas olid testis järgmised: lõõskama, võhmale võtma, lüüriline, kõneaine, krõbe, küütlema, varmas, könt, kirgas ja tarmukas. Uuringus on põhilise valukohana nimetatud funktsionaalse keeleoskuse puudujääke. „Testi tulemused juhivad tähelepanu sellele, et sõnatundmise keskmine tase on testi piires hea, kuid on ootamatuid lünki ülioluliste sõnade tundmises, samuti on silmatorkavalt nõrk harvema sõnavara tundmine,” sedastab uuring.
„Antud uuringu järeldused on küllalt ilmekad,” ütleb ka uuringu töörühmas olnud Kersti Lepajõe.
Emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esinaise Aime Klandorfi sõnul peavad kõik õpetamisinstantsid hakkama saama neile tuleva õpilasmaterjaliga. „Gümnaasiumiõpetajad võivad süüdistada põhikooliõpetajaid, et õpilased ei oska niimoodi kirjutada ega ennast väljendada, nagu nemad ootaksid,” sõnab Klandorf ja jätkab loetelu 1. klassi õpetajatega, kes võiks õpetamisootusi suunata lasteaedadele. „Ülikoolidel on võimalus valida tudengeid: sisseastumiskatsetega saab kõrvale jätta need, kes toime ei tule.”
Ent ta tunnistab ka ise, et kõigi õpilaste keeleoskustega rahul olla ei saa. „Ideaalist on asi kaugel – me näeme takistusi õppekavade ülekoormatuses, lõimingu puudumises ainete vahel, õppematerjali kehvas kvaliteedis või lausa puudumises, emakeeletundide väheses arvus, liiga suurearvulistes klassides, emakeeleõpetaja liigses töökoormuses,” loetleb ta ridamisi emakeeleõpet takistavaid valupunkte.
KOMMENTAAR
Töödes vohavad kantseliit ja stampkonstruktsioonid
Reili Argus
TLÜ eesti keele professor
Probleemid on sarnased meilgi. Ka meie instituudis loetava sarnase aine, kirjaliku väljendusoskuse kontrolltöödes torkab silma, et õigekirjaga on väga paljudel üliõpilastel raskusi. Lisaks õigekirjaprobleemidele on näha, et üliõpilaste sõnavara on ilmselgelt muutunud väiksemaks, vahel on raskusi tavalistegi võõrsõnade tundmisega.
Kuidas mõjutab keeleoskust internet?
Ühelt poolt torkab silma küll see, et üliõpilaste kirjalikesse töödesse on hakanud tekkima nn jutuakna laused, sellised laused, mis on justkui loetelupunktid ja kus tegusõna ei olegi.
Teisalt aga vohab üliõpilastöödes, nt seminari- ja bakalaureusetöödes sageli kantseliit (stampkonstruktsioonid „käesolev töö”, „antud teema”, „andmed millegi osas”, „kellegi poolt väidetu” jne) ja sellise keelekasutuse põhjus ei pruugi olla sugugi päris otseselt internet.
Kaudselt võib internet küll olla mõjutanud üliõpilaste lugemust. Näiteks paistab, et kuigivõrd ei loeta tekste, mis oleksid eeskujuks, mille järgi tekiks stiilitaju ja tunnetus, millist keelekasutust oodatakse näiteks üliõpilastöös ehk asjalikus teaduslikus tekstis.
