Masinamehed jätkavad, taustaks podisemas hiigelsuur traktor. Üksteist täiendades räägitakse sellest, kuis riigivõim ei tunne lihtsate tööinimeste vastu mingit huvi. Ja streikima ei peaks üksnes arstid, vaid ka kiirabiautojuhid, päästjad, politseinikud, keda kõiki palgaga nööritakse. Kreekale raha andmine enda inimeste vaeseksjäämise taustal mõjub senini meestele kui punarätt härjale.

Meestel jätkub meditsiini üle pahandamist kuhjaga. Raul oli hiljaaegu valudega kiirabis. Kolm tundi ootas, enne kui jutule sai. Jaan aga sai millalgi pullilt sarvega kõhtu. „Pagan, ma oleks võinud ise Rakverre kiirabisse sõita, nii kaua võttis ootamine aega!” Tänagi ootab Jaan operatsiooni. Ja kuigi see on lükkunud nelja kuu kaugusele, mees ei pahanda. „Viga on süsteemis, mitte tohtrites,” leiavad masinamehed.

Hirmutatud koristajad

Kena lauluhäälega Vaike sätib Kunda ligiduses jalgratast teele, et kooriproovi sõita. Mõeldes arstide streigile, arvab ta, et vastuhakkamisest võiksid eeskuju võtta ka teised tööinimesed, näiteks koristajad, kes teenivad ikka hiiglama vähe. „Olen nendega rääkinud, et seiske oma õiguste eest, aga nemad kostavad, et ei julge, kohe koondatakse ära…” Vaike vangutab pead. Kindlasti peaksid tema arvates praegusest oluliselt suuremat palka saama ka hooldajad.

Pensionäride hooldajana töötav Sirje arvab Kundas tehasekorstnate taustal, et ega nii haritud inimesed nagu arstid streiki niisama ette võta. Ikka asja pärast. „Kundaski ju kolmest arstist vaid üks kohapealne, teised käivad mujalt, meie omad läksid Soome,” räägib Sirje, kes kiidab arstide vastuhaku julgust. Temagi on seda meelt, et rahva vastuhakk nendega mitte arvestavale valitsusele võib suureneda.

„Streiki ma ei poolda, aga muud võimalust ka ei olnud,” sõnab Maie, kes töötab Kundas naistearstina. Ise ta ei streigi, streigilaine laienemist, isegi üldstreiki aga ei välista.

Eluaeg tsemenditehases töötanud Endel arstide palkasid ülipisikesteks ei pea. „Teame ju, kuidas nendele lisaks ka taskuraha makstakse, sest kui määrid, saad parema ravi,” räägib mees, kes peab end kaks korda aastas tohtritele näitama. Samal ajal on ta nõus, et õdede ja hooldajate palgad on tõesti närused. Kui muid võimalusi pole, ju siis tuleb vastu hakata. Iseasi kui see vastuhakk ja liiga suured nõudmised palgakääre veelgi suurendavad. Endel ongi küsitletuist ainuke, kes streigi peale kohe sada protsenti hurraa hüüdma ei hakka. Aga samal ajal täielikult vastu ka pole.

Suur solidaarsus

Ubja poe kõrval ajab vanamemm Ruth lehti kärusse. „Lõppu tõesti ei paista. Ja arstide töökorralduses on ikka mingi viga sees, kui töötatakse kahekordse koormusega.” Peab hetke pausi ja lisab, et eks õdede ja hooldajate palk on ikka vilets küll. „Aga tegelikult peaks te, ajakirjanikud rohkem kirjutama inimestest, kes peavad paarisaja euroga kuus hakkama saama!”

Samas kõrval poes ütleb müüja Marju, et toetab streiki hoolimata sellest, at arstide soovitavad palganumbrid näivad talle muinasjutuliselt suured. Aga oma õiguste eest võitlejate poolt peab ju ometigi olema.

Töörahva solidaarsuse teema saadab kogu reporteri vestluste ja kohtumiste päeva.