Reinsalu lausus, et Reformierakonna varjatud rahastamise juhtumi puhul ei olnud kindlasti probleemiks õiguskaitseasutuste tegevus. „Probleem on ikka selles, kuidas tagada selged reeglid ja nende täitmine erakondade rahastamise osas. On iseenesestmõistetav, et sedavõrd tähtsa uurimise puhul tehakse uurimise tulemused täies mahus avalikuks. Ei saa olla nii, et justiitsminister on kahtlustatav, uurimine lõpetatakse ära ja avalikkusele ei öelda mitte silpigi,” oponeeris IRL-i esimees.

Reinsalu sõnul on ta ise kriminaalasja lõpetamise määrust lugedes jõudnud veendumusele, et uurijatele antud selgitused parteile annetatud raha päritolu kohta ei ole tõsiseltvõetavad.

„Tegemist on Kivirähki ja Lutsu stiilis naljajutuga. Samas on prokuratuur öelnud, et tegu on sõna vastu sõna juhtumiga ning kedagi pole võimalik kohtu alla anda. Õiguslikult peame selle tulemusega leppima, aga moraalselt saab igaüks anda oma hinnangu.”

Reformierakonna käitumisele peavad Reinsalu sõnul andma hinnangu ennekõike selle partei liikmed ja valijad.

„Iga partei määrab oma mõõdikud ise,” ütles ta ja lisas, et kui meenutada IRL-i käitumist elamislubade skandaali ajal, siis tookord andis erakonna esimees Mart Laar ja erakonna juhatus toimunule väga selge moraalse hinnangu. „Esimest korda parlamendi ajaloos moodustati uurimiskomisjon, mis esitas ka oma raporti toimunu kohta. Minu jaoks on poliitilise vastutuse mõiste palju laiem kui õiguslik vastutus.” Reinsalu ei nõustu sellega, et poliitilise vastutuse võtmine tähendab süü tunnistamist. Just sellele on varem viidanud näiteks justiitsminister Kristen Michal, kes keeldus skandaali haripunktis ning kuriteokahtlustuse saamisel justiitsministri ametist tagasi astumast. „Me ei tohi jõuda olukorda, kus poliitiline vastutus tekib alles siis, kui riigikohtust tuleb lõplik kohtulahend.”

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena