Rait Maruste: prokuratuur läks protokollide avalikustamisega liiale
••Nii teie kui ka reformierakondlasest justiitsminister Kristen Michal olete mõista andnud, et kahtlustusega tegelemisele kuluva aja ja sellest külge jääva märgiga tuleks midagi ette võtta. Kas oleks vaja muuta juriidilist poolt või suhtumist?
Ennekõike on see suhtumise küsimus. Meil algatatakse kriminaalasju väga kergekäeliselt ja valivalt. Näiteks algatati kriminaalasi Silver Meikari artikli ilmumisega samal päeval. See tähendab teatud menetlustoiminguid. Osa neist on kergemad, osa neist aga väga tõsiselt inimeste eraelu ja väärtusi, õigusi ja vabadusi piiravad. Tuleb asjad läbi mõelda: mis on perspektiiv ja kas seda eesmärki saab lahendada inimeste põhiõigusi vähem riivaval viisil, mitte kohe kriminaalmenetluse nuia järele haarata.
Riigivõimu esindaja ei saa minna seda teed, et ütleb üht asja – tunnistab tõendite ebapiisavust – ja sellest hoolimata annab mõista, et aga te tegite ikkagi seda, teist ja kolmandat, stigmatiseerides inimesi, kusjuures nad ei saa enam end ka kaitsta. Rõhutan, jutt on juriidilisest menetlusest. Kuidas meedia sellesse suhtub, on omaette teema.
••Nii et pärast kahtlustuse äralangemist ei tohiks välja anda määrust, mis sisaldaks menetlustoiminguid ja ütlusi?
Riigivõimu esindaja ei tohiks stigmatiseerida inimest ja jätta tema peale kahtlustusi tõendamatul alusel. Süütuse presumptsioon on ausa menetluse ja põhiseaduse printsiip. Ma saan aru, kui meedia teeb seda – kuigi võiks olla tagasihoitum – või keegi inimene arvab nii. Aga kui riigivõimu esindaja ütleb, et kahtlustus ei ole leidnud tõendamist, siis sellega ongi punkt. Praegu on asjad tasakaalust väljas.
••Seega see, et saime lugeda määrusest välja igasuguseid arvamusi ja selgitusi, kust mingi raha tuleb, see on…
Õiguslikult ei ole seda olemas. See on see õigusemõistmise loogika, vastasel korral kaotaks kriminaalmenetlus mõtte ja õigusriiklus tähenduse. See võib meeldida ja võib mitte meeldida.
••Kas prokuratuur astus selle määrusega üle piiri?
Mina arvan, et astus küll. Kui ta lõpetas menetluse sellise määrusega, siis igasugune tõendamatute kahtlustuste eksponeerimine, esitlemine või kättesaadavaks tegemine on juba väljaspool menetluslikku otsust ja prokuröri funktsiooni ning näib eneseõigustusena ja avaliku arvamusega manipuleerimisena.
••Minister Michal on öelnud, et oleks vaja mõelda sellele, kui kaua läheb aega kahtlustatavaks tembeldamisest kuni kas süüdistuskokkuvõtteni või lõpetamiseni.
Teatavasti ei ole meil eeluurimistähtaegu. Nõukogude ajal olid need olemas ja mitte ainult pahast tahtest või nõukogulikust mõtteviisist, vaid neil oli oma eesmärk. Eeluurimise distsiplineerimine. Üldjuhul oli eeluurimistähtaeg kaks kuud, kui sellega hakkama ei saadud, tuli seda pikendada. Seda tegi kohalik järelevalveprokurör. Kui oli vaja veel pikendada, siis mindi vabariigi prokuröri juurde ja lõpuks siis NSV Liidu peaprokuröri juurde.
Kusjuures oli käibel ka ütlemine, et kui lähed peaprokuröri juurde, siis võta toimik paremasse kätte ja vasakusse kätte parteipilet – niikuinii võetakse see sinult ära.
Nali naljaks, aga tegelikult toimis see distsipliin hästi. Uurimisorganid teeksid vältimatud toimingud ära kahe kuu sees. Võib-olla kahe kuu jooksul ei saa kõike ära teha, siis tuleks põhjendada, miks ei ole tehtud või pole võimalik teha. Ja teatud hetkel tehakse revisjon, et sellega ei saada hakkama – tuleb asi lõpetada.
Praegu tähtaeg puudub. Algatatakse käigult ja kergekäeliselt ja pannakse riiulile – ootame-vaatame. Mida peaks inimene sellises ebamäärases olekus tegema? Nagu mitmed viimaste aastate juhtumid näitavad, võivad menetlused kesta aastaid ja lõppeda eimillegagi. Ja aastaid kestab ka inimeste ruineerimine. Seetõttu olen mina väga seda meelt, et tuleb taastada eeluurimistähtajad.
••See kõlab sellise võimaliku situatsioonina, milles kiirete ja tundlike asjade peale lükatakse kohe väga suured jõud, mobiliseeritakse erakonna kontorit läbi otsima mitte 17, vaid 48 uurijat. See on ju ka ebaproportsionaalne jõu näitamine?
On küll, jah. Ja tõepoolest, mingi väidetava 500 euro pärast rakendada 15–20 politseinikku on selgelt tasakaalust väljas. Need asjad tuleb ja ilmselt juba on, ma loodan, prokuratuuris tõsiselt läbi mõeldud. Ja kui on olemas seadusest tulenev kohustus tähtaegade näol, siis see sunnib paremaks ressursside jaotamiseks. Ja elu näitab seda, et kui tõendeid üldse leitakse, siis see juhtub esimese kahe nädalaga.
••Välja arvatud siis, kui teadmine episoodist tuleb mõneaastase viivitusega…
Mida rohkem aega on möödunud sündmusest, seda vähem väljavaateid on seda tõendada. Selles mõttes tõmbas Meikar oma asjale kaks aastat oodates ise vee peale.
••Kuid kas sel juhul ei jääks pikaaegsete ja keeruliste juhtumite uurimine tegemata – Norman Aas on öelnud, et prokuratuuril peab olema julgust uurida ka keerulisi juhtumeid. Näiteks maadevahetuse uurimine.
Ma ei usu, et tähtaegade seadmisel on mingi lineaarne seos asjade tähtsusega. Loomulikult võib argumenteerida üht- või teistpidi.
••Väga konkreetselt on esile tulnud mure saadikupuutumatuse pärast, selle teema tõstatas ka õiguskantsler.
Põhiseaduses on norm: riigikogu saadik on puutumatu. Järgmises lauses öeldakse, kuidas puutumatuse eemaldamine toimub. Põhiseadus ei ava, mida puutumatus tähendab. Meil on tekkinud ja levitatud arusaama, et puutumatus tähendab karistamatust – ei tähenda. Teema tuleb meil põhiseaduskomisjonis arutlusele pärast istungivaba nädalat, esimesel töönädalal, ja me püüame reguleerida selle määral, et oleks üheselt arusaadav, mida tähendab saadikupuutumatus ja millal teda rakendatakse.
Puutumatus ei tähenda kaitsekilpi hämarateks tegudeks, vaid see tähendab takistamatust saadikumandaati vabalt teostada. Viimase jaoks on vaja liikumisvabadust – näiteks et politsei ei korjaks x ettekäändel ära paari-kolme saadikut ja olekski oluline hääletus kaaperdatud kuni selleni välja, et seeläbi muudetakse poliitilise võimu konfiguratsiooni. Või rakendab koalitsioon võimu opositsiooni kallal. Teiseks tähendab saadikupuutumatus seda, et inimene saaks vabalt ja takistusteta rääkida – nii suures saalis kui ka oma tööd tehes komisjonides.
Saadikupuutumatus ei rakendu üldjuhul raskete kuritegude, meil esimese astme kuritegude puhul, kui inimene on kinni peetud sündmuskohal teo vahetul toimepanemisel. Kui aga kahtlustus rajaneb ainult kaudsetel tõenditel või kuuldustel, siis on vaja riigikogu luba, sest sellist olukorda võidakse kuritarvitada. Ühesõnaga, need asjad tuleb lahti kirjutada, muidu üks räägib aiast, teine aiaaugust ja mõlemal on õigus.
••Üks asi on staatus selgeks teha, teine on nn kalastamise õiguspärasuse küsimus – et isegi kui riigikogu annaks nõusoleku otsida läbi ühe saadiku kodu, failiserverid, siis selle kriminaalasja raames leitakse täiesti teine asitõend.
Siin on mitu nüanssi. Saadiku tööruumid eeldavad immuniteeti, tema eraelu või erakonnategevus võib-olla mitte. Probleeme tekitab ka see, et meil on läbiotsimine väga laia sisuga. Kunagi oli olemas selline iseseisev uurimistoiming nagu võetus, kus toiming viidi läbi teadmisega, et on vaja üht kindlat eset või dokumenti, ja mindi seda võtma. Mitte niimoodi, et aetakse kõik kotti, mis kättesaadav. Praegune läbiotsimise regulatsioon võimaldab sellist kalastamist, et näe: siin on mingid Hannes Rummi kirjad, võtame need! Võetus menetlustoiminguna peab silmas uurimistoiminguga väikseima võimaliku kahju tekitamist – see on väga oluline printsiip.
Üks lisapõhjus, miks immuniteet on olemas, on tagada riigikogule teatav töörahu. Tänastest saadikutest on kümmekond inimest olnud milleski kahtlustatavad! Me ei ole riigikogus selleks, et pidevalt kaitsta end kas põhjendatud või põhjendamata süüdistuste eest. Rahvas valis mind siia selleks, et riigile olulisi probleeme lahendada.
Üldjuhul ei peaks immuniteeti üldse rakendama. Selle rakendusvajaduse ärahoidmise rõhk peaks olema ajal enne valimisi. Kampaania ajal antakse tuld kõikidest torudest, opositsiooni poolt, meedia poolt – kõik selleks, et usaldusväärseid inimesi riigikogusse saata.
••Kas on lootust, et enne kui tuleb järgmine olukord, kus poliitikategemist riivav uurimine korraldatakse, saavad need otsused tehtud?
Loomulikult ei saa neid teha päevapealt. Ja neid ei tohikski teha päevapealt mingi üksikjuhtumi põhjal – nagu inglise keeles öeldakse: bad cases create bad law (robustselt tõlkides: halbadest kaasustest sünnib halb õigus). Aga immuniteedi osa lükkame liikuma lähiajal.
Mis puudutab menetlusest inkvisitsioonilisuse eemaldamist, siis selle kohta on ka olemas eelnõu, kuid see võtab aega.
