RAAMATUKATKEND: Mati Õun, Hanno Ojalo "101 Eesti lahingut"
KUNINGAS YNGVARRI LAHING EESTLASTEGA
Suvi 600
Esimene teade lahingust Eestis ja eestlastega pärineb 13. sajandi algupoolel Islandil kirja pandud Ynglingite saa- gast, mis põhineb poolele tosinale varasemale kirjalikule ning suulisele allikale. Saagas on juttu müütilistest ja seejärel ka ajaloolistest rootslaste kuningatest, kellest ei maksa arvata, et nad valitsesid Rootsimaa üle enam-vähem selle tänapäevastes piirides. Ynglingite saaga kuningad olid väikekuningad, kes valitsesid tavaliselt mingit maakonda ja sõdisid mõnikord merekuninga- tega, „kes ei maganud kunagi suitsuste sarikate all ega joonud kunagi mujalt kui joogisarvest”.
Meie esimese lahinguloo peategelase Yngvarri (ka Yngvar või Ingvar) isa, Sigtuna kuninga Eysteinni tappiski üks merekuningaist, Taanist pärit Sölvi. Sölvi tuli ootamatult oma meestega öösel, kui kuningas Eysteinn pidas Loofundis pidu, piiras peomaja ümber ja põletas Sigtuna kuninga ning tema kaaskonna sisse. Seejärel sõitis Sölvi Sigtunasse ja nõudis, et teda seal kuningaks nimetataks. Seepeale kogusid kohalikud mehed väe, et kuningatapja minema lüüa. Kuid Sigtuna mehed said 11 päeva kestnud võitlustes ise lüüa ja Sölvi saigi lisaks Jüütimaal asuvale kuningriigile teise lisaks.
Aga mitte kauaks. Rootslased tapsid ta ja uueks Sigtuna kuningaks sai Eysteinni poeg Yngvarr. See olevat olnud vägev sõjamees, kes oli tihti sõjalaevadel. Rootsimaal olnud tollal palju sõdu taanlaste ja idateemeestega, ütleb Ynglingite saaga. Aga ilmselt on „idateemehed” saaga üleskirjutamise aegne juurdekirjutis, sest aastal 600 ei olnud skandinaavlased Idateed – Austrvegr’i – veel avastanud. Idatee on viikingiteaegne laevatee, mis läks üle Läänemere ja Liivi ning Soome lahe Ida-Euroopa suurtele jõgedele ja nende kaudu Mustale ning Kaspia merele. See oli tee idaslaavlaste ja soomeugrilaste maadele (Venemaa oli veel tekkimata), Volga-Bulgaariasse, Bütsantsi ja Kesk-Aasiasse.
Kuningas Yngvarri aegadest oli viikingiaega aga veel kaks sajandit. Yngvarr sõitis üle Läänemere itta tõepoolest, aga vaid Eestisse (til Eistlandz). Oli suveaeg ja Yngvarr sõdis paigas, mille nimi olnud Kivi (at Steini). Eestlased tulnud välja suure ja vapra väega ning roots- lased ei saanud nende vastu. Kuningas Yngvarr langes lahingus, ta vägi põgenes peagi – ilmselt paatidel. Sest purjelaevad ilmusid Läänemerele alles 100 aastat hiljem, aastast 700. Aastal 600 ületati Läänemerd sõudepaatidel.
Kuningas maeti enne rootslaste lahkumist mereran na lähedale Adalsyslas; see tähistab saagades maad, mis on Saaremaa (Eysysla) vastas. Seda on arvatud Läänemaaks.
Kuningas Yngvarri lüüasaamise ja surma ajaks peetakse aastat 600 või 7. sajandi algust. Otsustava lahingu koht ja kuninga matmispaik on aga siiamaani leidmata. Yngvarri hauda on haritud baltisakslased otsinud Läänemaalt mitmest paigast, kuid edutult. Merearheoloog kapten Vello Mäss on välja tulnud oletusega, et kohanimi at Steini tähendab mõnda mereäärset kõrget kaljut – näiteks Mustjala panka Saaremaal või pankrannikut Pakri poolsaarel. Sellega saab vaid nõustuda.
Olgu veel öeldud, et Yngvarri kõrge ameti päris ta poeg Önundr. Ta „sõitis oma väega Eestimaale, et kätte maksta oma isa eest, läks seal oma väega maale ja sõdis laialt üle maa ning sai palju saaki ja sõitis sügisel jälle Rootsi”.
Rikas maa pidi see Eestimaa olema juba aastal 600, et siit palju saaki oli kaasa viia ja mälestus sellest veel 500 aastat hiljemgi skandinaavlaste hulgas elas.
RAUDVÄRAVA MERELAHING
1032
Traditsiooniliselt peetakse viikingiaja alguseks aastat 793, mil laevamehed Skandinaaviast rüüstasid Lindisfarne’i kloostri Holy Islandil Inglismaa ranniku lähedal. Järgnes plahvatuslikult paisunud ekspansioon, kus mehed Põhjamaalt ehk normannid rüüstasid ja asutasid riike ning riigikesi suures osas merega piirnevais Euroopa osades. Mööda Ida-Euroopa suuri jõgesid pandi nüüd tõepoolest käima Austrvegr ehk Idatee. See viis Skandinaaviast Bütsantsi ja islamimaadesse. Et teed endale lahti hoida, allutasid viikingipealikud tollal killustatud Venemaa. 1113. aastal Kiievi munga Nestori koostatud kroonikas „Povest vremennõh let” on selle kohta kenasti märgitud, et tšuudid, slaavlased, krivitšid ja vepslased käinud kusagil Rootsimaal kurtmas: „Meie maa on suur ja rikas, kuid korda seal ei ole. Tulge meid valitsema”. Vene kroonikate tšuude on tavaliselt eestlasteks peetud, kroonik Nestor pani aga needki endale meretaguseid valitsejaid kutsuma. Tundub, et see lugu hästi ei klapi, pigem on siin tegemist Nestorilt tellitud kirjatööga Rjuriku soost vürstide valitsemise õigustamiseks idaslaavlaste ja soomeugrilaste üle. Rjurik oli mäletatavasti üks kolmest viikingist (ehk venepäraselt varjaagist) vennast, keda olevat 862. aastal Venemaad valitsema kutsutud. Kuna kaks venda, Sineus ja Truvor, peagi surid, jäi alles vaid Novgorodi vürst Rjurik, keda suur osa järgnevaid Vene vürste pidas oma esiisaks.
Üks Rjurikovitšitest, Kiievi suurvürst Jaroslav Tark, vallutas 1030. aastal tänapäevase Tartu kohal olnud eestlaste linnuse ja laskis sinna rajada väikese vene linna Jurjevi. Jaroslav oli mõnda aega valitsenud Novgorodis ja seetõttu olid talle siinse maailmanurga olud tuttavad. Talle oli selge, et Jurjevist võib küll valitseda Ugandit, aga mitte tervet Eestit. Seetõttu oli Novgorodi varjaagipealiku Ulebi (ehk taanlasest eesti ajaloolase Paul Johanseni järgi Laadoga ääres elanud Ulf Ragvaldssoni) laevastiku tulek 1032. aastal Põhja-Eesti tähtsaima rannakindluse Lindanise vastu tõenäoliselt teine osa plaanist – saada ka Eesti viikingite, normannide või varjaagide (ükskõik, kuidas me neid ka nimetaksime) valitsuse alla.
Aga skandinaavlaste viikingiaeg hakkas tollal lõppema ja eestlaste oma tõusma. Seega lõi kohalike meeste laevavägi Ulebi (või Ulfi) laevastiku puruks just tollase Lindanise idapooles mereväravas – Aegna ja Kräsuli saare ning Viimsi poolsaare otsal oleva Rohuneeme (tollal Rauaneem) vahelises kaheharulises Raudvärava väinas. Praegu on need väinad madalad: Rohuneeme ja Kräsuli vahel on sügavust vaid 0,5 m ning Kräsuli ja Aegna vahel enam-vähem sama palju, kuid sinna on süvendatud mootorpaatide läbisõidutee. Tuhat aastat tagasi aga oli merepind praegusest 2,5 m kõrgemal ja Raudvärava väina sügavuseks ligi 3 m – viikingilaevade sõiduks küll ja küll!
Aga kohalikud mehed sulgenud sealsed väinad palktõketega, kuhu löödi vastase laevapõhjade purustamiseks kogukaid sepanaelu. Merekitsuses peetud lahingus said kaasa lüüa ka Rauaneemele ja saartele paigutatud vibumehed. Idatulnukate laevastikujuht sai lahingus surma ja olevat maetud sealsele Kumbli saarekesele. Lindanise jäi eestlastele ja langes alles aastal 1219 Taani võimu alla.
NARVA LAHING
30. november 1700
Venemaa, Taani ja Saksimaa (hiljem ühines nendega ka Poola) poolt 1700. aasta veebruaris alustatud Põhjasõjas üritasid liitlased vallutada oma võimsuse tipule jõudnud Rootsi suurriigilt endale territooriume, mis nende valit- sejate meelest olid rootslased neilt 17. sajandi sõdades ülekohtuselt ära võtnud. Paraku algas sõda liitlastele mitme ebaõnnestumisega. Saksi kuurvürstil August II ebaõnnestus Riia vallutamine ja Taani oli sunnitud peagi Rootsiga rahulepingu sõlmima. Ka Narva piiramine venelaste poolt kulges sama aasta septembrist kuni novembrini erilise eduta ja kindlusele üle Läänemere appi tulnud kuningas Karl XII sõjavägi purustas julge rünnakuga Vene piiramisarmee.
Rootslastele tulid kasuks ka vastuolud ja segadus Vene sõjaväes – tsaar Peeter I kiire lahkumine enne lahingut, määratud ülemjuhataja hertsog de Croy lahkhelid teiste vene kindralitega, Vene väeosade kehv relvastus ja väljaõpe. Lisaks häiris kindlustatud piiramislaagri kaitsmist lume- ja lörtsisadu koos tugeva läänetuulega, mis halvendas Vene sõdurite jaoks nähtavust (kuni 20 sammuni) ja ka nende poolt vaenlase suunas tulistatud kuulide lennukaugust.
Rootsi sõjavägi jõudis lahinguväljale kella 10 paiku hommikul ja rünnak algas kell 2 päeval. Rootslased murdsid Vene laagrisse sisse ja tegelesid seal kuni õhtuni vastupanupesade likvideerimisega. Tekkinud paanikas püüdsid venelased põgeneda üle Narva jõe, algas ka välismaalastest ohvitseride tapmine ning viimased eelistasid end rootslastele vangi anda. Palju venelasi sai surma Narva jões uppudes – põgenike raskuse all varises kokku ainuke tsaari sõjaväe ehitatud sild ning ka hulk aadliratsaväge ei suutnud hobustel jõge ületades jäises vees teise kaldani jõuda.
Eriti visa vastupanu osutasid nn vankerkantsis kaks Vene kaardiväepolku, kellesse rootslased suhtusidki ilmse respektiga. Pimeduse saabudes muutus Karl XII jaoks lahingu juhtimine siiski pea võimatuks ja õhtul lepiti uue ajutise ülemjuhataja vürst Dolgorukiga suusõnaliselt kokku kapitulatsioonitingimused, mida rootslased hiljem siiski rikkusid. Kuna Karl XII-l polnud suure hulga sõjavangidega midagi peale hakata, lubati neil ilma lippude ja suurtükkideta lahkuda Rootsi riigi piiridest Novgorodi suunas. Selleks parandasid venelased varahommikuks ära purunenud silla. Lasknud Semjonovski ja Preobraženski kaardiväepolkudel üle jõe minna, rik- kusid kiirrännakust ja lahingust kurnatud ning tülpinud rootslased nüüd kapitulatsioonitingimusi. Lahkuvatelt Vene sõduritelt võeti ära ka käsirelvad ning riisuti neid seejuures ka sõdurite poolt, nagu sõdades ikka tehakse. Rootslaste kätte langes ka sõjakassa 32 000 rublaga. Ettekäändel, et kassas peaks raha rohkem olema, vangistati ka suur osa eelnevalt minema lubatud Vene kindraleid ja ohvitsere. Hertsog de Croy surigi Tallinnas sõjavangina 1702. aastal.
Just võit Narva lahingus pani aluse Karl XII hiilga- vale väejuhikuulsusele. Venemaa jaoks aga oli kaotus väärtuslikuks õppetunniks, mis sundis Peeter I pikka aega hoolikalt valmistuma edasiseks võitluseks Rootsi kuningaga. Nagu teame, õnnestuski tsaaril 1709. aastal Poltaava lahingus revanš saavutada.
Narva lahing oli ühtlasi ka osavõtjate arvult ja kaotuste poolest suurim lahing Eesti territooriumil mitte ainult Põhjasõjas, vaid õige mitmesaja aasta jooksul.
SAKSA HÄVITAJATE Z 35 ja Z 36 MIINILEAJU NAISSAARE JUURES
12. detsember 1944
Koos Saksa maavägede väljatõmbamisega Mandri-Eestist ning Soome riigi poolevahetusega 1944. aasta septembris kaotas Saksa sõjalaevastik Kriegsmarine kontrolli Soome lahe üle. Võib arvata, et Kriegsmarine juhtkond elas seda valuliselt üle, kuid ka Punalipulise Balti laevastiku ristlejad ja hävitajad ei näidanud end Läänemere avarustes kuni sõja lõpuni.
Ja tundub, et 1944. aasta hilissügisel otsustasid sakslased näidata, kes on siinsel merealal jätkuvalt peremees. 14. novembrist alates valmistati Gotenhafenis (praegu Gdynia Poolas) ette miiniveeskeoperatsiooni, mille tulemusel pidanuks tekkima miinitõke „Nil” (Niilus) Suurupi väina läänesuus ette. Miiniveeskel pidid osalema 6. hävitajateflotilli hävitajad Z 35, Z 36 ja Z 43 ning torpeedopaadid T 23 ja T 28. Operatsiooni valmistas ette flotilli staap eesotsas flotilliülema, 43- aastase mereväekapteni Friedrich Kothega ja nagu selle mereretke käik näitas, täiesti ebaõnnestunult. Plaani kohaselt pidi sõidetama täielikus raadiovaikuses, ka- sutades laevadevahelises sides vaid valgussignaale. Ka radared ei tohtinud kasutada, kartes, et need reedavad laevade asukohad.
Flotill läks merele 11. detsembri hommikul. Hävitajail oli igaühel tekil 68 miini ja torpeedopaadil T 28 veidi vähem – 46 miini; seega kokku 250 miini. Sama päeva õhtupoolikul nähti laevadelt Fårö tuletorni tuld Gotlandi põhjaotsal, kuid retkeks antud instruktsiooni kohaselt merel – see jäi staabitüürimeeste hooleks Z 35-l.
Hilisõhtul kell 22.10, kui flotill asus Hiiumaast loodes, pöörduti Soome lahte sissesõidukursile. Seejuures teatas T 23 tüürimees oma komandörile, meile Narva lahe torpeedopaatide hukkumisloost tuttavale kaptenleitnant Weinligile, et tema arvestuste järgi ollakse esialgselt plaanitud pöördepunktist 3,5 miili (6,5 km) põhja pool. Weinlig aga ei tahtnud staabimeeste silmis olla ninatark ja jättis selle teate edasi signaliseerimata.
Mitmete muudegi navigatsioonivigade tõttu sõideti 12. detsembri öösel enne kella kahte sisse sakslaste endi poolt 1942. aastast alates kasvatatud miinitõkkesse „Nashorn” (Ninasarvik).
Alul lipulaev Z 35 ja kohe seejärel ka samatüübiline Z 36 sõitsid miinidele. Mõlemal hävitajal lõhkesid aurukatlad, lipulaeval Z 35 lisaks ka suurtükilaskemoon ning veel teinegi miin, vast üks pardal olnuist. Plahvatustest lõhutud laevad kadusid minutitega veepinnalt; alles- jäänud Z 43, T 23 ja T 28 aga kiirustasid „Nashornist” välja, mis ka õnnestus.
Saksa mereväe näruste kommete kohaselt, mis ilmselt lähtusid kaldal istuvate staabimeeste koostatud instruktsioonidest, ei üritatudki veepinnale jäänud merehädalisi päästa. Ei pandud merre ka allesjäänud 114 miini, selle asemel tõtati tuldud teed mööda tagasi.
Hukkunud laevadelt oli jõutud vette lasta plekist päästeparvi, kus erinevail andmeil jäi ellu 67 või 71 meest. Z 35 ja Z 36 olid olnud uued (valminud 1943 ja 1944) ning küllaltki suured laevad pikkusega 127 m ja veeväljasurvega 3507 t. Meeskonda oli neil kummalgi projektijärgselt peal 321 hinge, kuid on andmeid, et tegelikkuses oli tunduvalt rohkem, kuna sõjaaegsed laevameeskonnad kipuvad kasvama. Nood 67 või 71 päästetut tuli soomlastel üle anda värskele liitlasele Nõukogude Liidule. Hukkunuid oli tunduvalt rohkem, nende arvuks on pakutud kuni 632 meest, sealhulgas on ka hävitajate komandörid korvetikaptenid Bätke ja von Hausen. Flotilliülem Kothe olevat keeldunud end päästa laskmast ja triivis hiljem surnuna kaldale. Tema ja veel 200 ta saatusekaaslast on maetud Honkanummi kalmistule Helsingi eeslinnas Vantaas.
Üks hukkunud hävitajaist, vast Z 35, leiti 2004. aastal Eesti Meremuuseumi uurimuslaeval Mare tehtud ekspeditsioonil, milles osalesid selle kapten Vello Mäss, Tuukritööde OÜ juhataja Kaido Peremees, tuukrid Avo Jüris ja Allan Eelma ning Tartu sukelduja Indrek Ostrat. Laev on merepõhjas külili.
