Sagedane haigus vajab uurimist
Inimese immuunsüsteem on keeruline kompleks. Kui mõni selle komponent ei toimi normaalselt või puudub sootuks, on tegu immuunpuudulikkusega. Siis ei suuda organism end nakkuste vastu piisavalt kaitsta.
Ida-Tallinna keskhaigla allergoloogi-immunoloogi Krista Ressi sõnul pole im-muunpuudulikkusel üht unikaalset haigustunnust. Ent sellele võivad viidata nii korduvad keskkõrva-, põsekoopa- ja kopsupõletikud, paar-kolm olulise efektita antibiootikumiravi, kasvu- ja kaaluiibe vajakajäämine, korduvad sügavad naha- või siseorganite põletikud, pidev seeninfektsioon suus ja teised sedalaadi probleemid. Ka periooditi näo piirkonnas või jäsemetel tekkivad tursed võivad viidata immuunsüsteemi häiretele. „Kõik see räägib sellest, et inimese immuunsüsteem ei suuda tagada piisavat kaitset infektsioonide eest. Samas ei pruugi immuunpuudulikkuse korral olla häiritud mitte üksi kaitse infektsioonide vastu, vaid inimesed muutuvad oluliselt vastuvõtlikumaks ka põletikuliste ja kasvajaliste haiguste suhtes,” ütleb Ress.
Ka täiesti terve immuunsüsteemiga lapsed põevad lasteaiaealisena korduvaid hingamisteede infektsioone, kuid paranevad neist koduste vahendite abiga tavaliselt kiiresti.
Immuunpuudulikkus võib olla kaasasündinud (ehk primaarne), ent võib tekkida ka infektsioonide (nt HIV-nakkus) või mõne ravimi kõrvalnähuna (sekundaarne). Ajutist immuunsüsteemi funktsioonilangust võivad põhjustada ka stress, suitsetamine, alatoitumus ja kirurgilised operatsioonid. Kindlasti peaks immuunpuudulikkuse võimalusele mõtlema juhul, kui seda on esinenud lähisugulastel, sest nende haiguste tekkes on pärilikkusel oluline roll.
Praeguseks on kindlaks tehtud üle 200 immuunpuudulikkuse vormi. Primaarsed ehk kaasasündinud immuunpuudulikkused soodustavad suurt rühma geneetilisest häirest tingitud haigusi. Kõige sagedamini esineb antikehapuudulikkust: immuunsüsteem ei suuda toota antikehi (immuunglobuliine). Aastatega võib immuunpuudulikkusest tingitud haiguspilt muutuda, ent iseeneslikku paranemist ja haigusest „välja kasvamist” ei toimu, selgitab Ress.
Kaasasündinud haigus
Raskemate haigusvormide korral puuduvad patsientidel antikehad ja neid tootvad immuunsüsteemi rakud sootuks. Seetõttu tekivad potentsiaalselt eluohtlikud infektsioonid. Kui raskem immuunpuudulikkus avaldub tavaliselt juba paari esimese eluaasta jooksul, siis veidi kergemad haigusvormid võivad endast märku anda alles 50–60-ndates eluaastates.
Primaarse immuunpuudulikkusega patsiente on maailmas vähemalt 10 miljonit. Kui arvestada kõiki immuunpuudulikkuse vorme, siis esineb haigust keskmiselt ühel inimesel 500-st. Raskemaid vorme, mille korral haigus häirib oluliselt elukvaliteeti, võib esineda keskmiselt ühel inimesel 8000–10 000-st. „Kahjuks jääb suurem osa immuunpuudulikkusega haigeid õigel ajal diagnoosimata, seda ka Eestis. Põhjuseks võib olla nii vähene teadlikkus immuunpuudulikkustest kui ka haiguse väga varieeruv kliiniline pilt,” arvab Ress.
Diagnoos ja ravi
Sageli kulub haiguse avaldumisest kuni diagnoosimiseni aastaid, uuringute järgi 5–12 aastat. Raskete immuunpuudulikkuse vormide puhul võib ravita jäänud inimene nakkuste tagajärjel üsna noorelt surra. Kergemate vormide korral võivad korduvad infektsioonid ja põletikud põhjustada organites püsivaid kahjustusi. Need soodustavad omakorda uusi haigestumisi ja vähendavad oluliselt inimese elukvaliteeti. „Hilinenud diagnoosimise või ebaadekvaatse raviga kaasnevaid püsivaid organkahjustusi enam taaspöörduvaks muuta ei saa. Samas adekvaatse ravi korral saab enamik patsiente elada normaalset, täisväärtuslikku elu,” julgustab Ress.
Ida-Tallinna keskhaiglas on möödunud aastast avatud spetsiaalne üksus, kus töötavad süvendatult immuunsüsteemi funktsioneerimist õppinud, kliinilise immunoloogia residentuuri lõpetanud arstid. Kuna haiguse õigel ajal avastamisel on määrav tähtsus, on olulist rõhku pandud just diagnoosimisvõimaluste täiendamisele ja ajakohastamisele. „Arvestades meie riigi suurust ning suhteliselt väikest rahvaarvu on iseenesestmõistetav, et kõiki diagnostika- ja ravimeetodeid pole siin võimalik igapäevaselt rakendada. Koostöös väliskolleegidega saame oma patsientidele aga kõik vajaliku kättesaadavaks teha,” kinnitab Ress.
Tegeldakse immuunsüsteemi ja teiste organsüsteemide kompleksse jälgimise ning raviga, et vältida organkahjustuste või kasvajaliste haiguste kujunemist. Infektsioonid tuleb seega alati korralikult välja ravida.
Nagu primaarse immuunpuudulikkuse ravi, nii sõltuvad ka tervisekäitumise soovitused haigusvormist ja haiguse raskusastmest. Soovitused saab patsient oma raviarstilt. Lisaks ravile tuleb hoolitseda selle eest, et haige toidulaud oleks mitmekülgne, et ta saaks korrapärast füüsilist koormust, viibiks värskes õhus ja puhkaks end korralikult välja.ImmuunsüsteemInimese immuunsüsteem on kogu keha haarav keeruline süsteem, mis kaitseb organismi haigustekitajate ja võõrvalkude eest. Immuunsüsteemi moodustavad erinevad rakud, mis koonduvad immuunorganitesse.
Immuunrakud, nagu ka kõik teised vererakud, arenevad luuüdis ühisest tüvirakust. Kuigi igal rakul on meie organismis täita oma kindlad ülesanded, on immuunsuse tagamiseks keskne roll just lümfisõlmedesse kogunevatel lümfotsüütidel. Need reguleerivad teiste rakkude tööd, aitavad tappa haigustekitajaid ja hävitada kahjustunud rakke. Lümfotsüüdid toodavad haigustekitajatega võitlemiseks ka spetsiifilisi kaitsekehi ehk antikehi.
Esimesteks elukuudeks saab beebi kaitse emalt. Viimastel rasedusnädalatel kanduvad ema organismist lootele antikehad, mis kaitsevad väliskeskkonnast tulevate haigustekitajate eest. Sündides on lapsel kõik immuunsüsteemi rakud, ent nende funktsioonid pole piisavalt arenenud. Sestap ei suuda laste, eeskätt enneaegselt sündinud laste immuunsüsteemi rakud kohe mikroobide ja viirustega võidelda.
Allikas: Krista Ress
