Euroopa viimane metsik paik
Polaarjoonel asuv Kiruna on justkui Metsiku Lääne piirilinn, tühi kõnnumaa, mida katab enamiku aega jää ja lumi. Talvel käivad siin Aasia turistid virmalisi pildistamas. Kiruna ümbruses jooksevad ringi põhjapõdrakarjad ja rändab pruunkaru, tundra samblas kasvavatel pohladel ja mustikatel puudub maitse. Meenutades oma kliima ja loodusega metsikut Alaskat, tervitab Kungsledeni (Kuningate) matkarada igal suvel turiste. Kuid septembri lõpus on rahvuspark ametlikult suletud ja matkarajad tühjad. Ilm on päikeseline, kased kuldsed ja sammal punane. Vaid õhk on jahe.
„Mina olen nende noortega, kes tulevad siia metsikut loodust nautima, ettevaatlik,” piidleb mind kahtlustavalt norra vanamees, kes oma naisega minu telgi lähedal lõket teeb. Mehe läkiläki kõrvad on eelmisest lõkketegemisest kõrbenud. „Tulevad siia oma laptop’idega ja nutitelefonidega ja siis ei ole siin levi ja siis külmuvad nende varbad otsast,” lobiseb mees, kelle nimi pidavat tõlkes tähendama Hundikotkast. Tema naine Estisthsths teeb mulle teed.
Põder on ohtlikum kui karu
Mõlemad on Põhja-Rootsis matkanud üle viiekümne aasta. Hundikotkal oli paar nädalat tagasi puusaoperatsioon ja ta ägiseb valuliselt lõkke ümber sahmerdades. Eelmine öö oli septembrikuu kohta üllatavalt külm. Maas on härmatis. „Ja ainuke asi, mis neile linnavurledele muret teeb, on karu,” räägib naine. „Karu,” turtsub Hundikotkas, nii et tatti pritsib. „Vaata parem põtra, vaat see on ohtlik loom.” Ja õpetab mulle, et põtra nähes pean kätega vehkima ja karjuma. „Ja kui ta ründab, mida ma siis teen?” küsin. „Siis pole sul midagi teha,” ühmab Hundikotkas. „Siis avastad, kui armetu ja väeti on inimelu.” Estisthsths pakib mulle kaasa kolm pakki suitsupeekonit, mille kuupäev sai kuus päeva tagasi mööda, ja tahvli natukene hallitama läinud šokolaadi. Kungsledeni rada on National Geographic nimetanud üheks maailma parimaks matkarajaks. Rahvuspargi maastik on segu Šoti mägismaast, natukesest madalast kasemetsast ja paljust lagedast tundrast ning „Sõrmuste isanda” filmide lumistest tippudest ja sügavatest orgudest. Minu üllatuseks selgub, et Peter Jackson kavatseski filmida oma eepilised filmid siin piirkonnas, kuid liigne külm olevat sellele plaanile lõpu teinud.
Väikestel mägijärvedel ja lompidel on peal jääkirme, mis mõnusalt jalge all praksudes puruneb. Õige pea jäävad viimased kased selja taha ja punases tundras puhuv jäine tuul meenutab peagi saabuvat talve.
Saamid tulevad tagasi
Saamide suvekülad on talveks hüljatud, enamik põhjapõtru on suundunud lõunasse soojemat kliimat otsima. Kirunas rongi oodates küsisin rongikonduktorilt, kas noored saamid jätavad nagu noored eestlasedki oma kodu maha ja otsivad õnne suurlinnadest. „See tendents oli paarkümmend aastat tagasi, kuid nüüd olen märganud, et noored saamid on hakanud tagasi koju tulema. Käivad Stockholmis ja suurlinnades ülikoolis ja naasevad oma põhjapõtrade ja juurte juurde,” on halli habemega konduktor rahul. „Mis sinna Euroopasse ikka otsida, kus inimesel ei ole ruumi enam ümber ka pöörata,” kurtis ta pikalt.
