Lõbustusasutused ei tohi naabreid lärmiga terroriseerida
Tantsusaalide, kõrtside ja muude lõbustusasutuste hilisõhtune ja öine tegevus häirib aga naabrite öörahu. Kahe vastandlike huvidega poole omavahelises vaidluses on üldjuhul võitjana väljunud tugevam – lõbustusasutus. Elanikele on tavaliselt jäänud valik naabrite tegevusega leppida või lahkuda.
Lisaks elanikele on nn müraprobleemi teravalt tõstatanud ka Vanalinna Selts ning soovinud Tallinna Linnavalitsuselt võimalike abimeetmete kasutusele võtmist. Linnavalitsus on küll väljendanud selles osas oma taunivat seisukohta, kuid pole ühtegi konkreetset abinõu probleemi leevendamiseks kasutusele võtnud. Ka elanike ja majaomanike abipalved on seni jäänud sisulise vastuseta või takerdunud juriidilistesse küsimustesse ja kohtukõlbulike tõendite hankimise raskustesse.
Veel üks põhjus, miks seni ei ole suudetud lärmajaid ohjeldada, seisneb riiklikes müranormides, mis on kehtestatud soovituslikena. Ka kohtus on avaldatud arvamust, et kannatanu peab oma õiguste tagamiseks põhjendama ja tõendama, et norme ületav lärm tema elutegevust tõesti oluliselt häirib.
Nendele riiklikele müranormidele andis Riigikohus hiljutises lahendis Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu vaidluses OÜ-ga Augello (X-baar) kindla sisu ja tähenduse, mis peaks vaidluse korral poolte õiguste ja kohustuste väljaselgitamisele kaasa aitama. Riigikohus kinnitas, et riiklikke müranorme ületav müra on iseseisvalt õigusrikkumine ning kahjustatud pool ei pea oma õiguste üldiseks kaitseks eraldi tõendama, et see müra talle kannatusi põhjustab.
Seega peavad kaubandus-teenindusettevõtted (meelelahutusasutused) arvestama, et neid norme nad oma tegevusega ületada ei tohi. Müranormid ei kehti mitte üksnes öösel, vaid ka päevasel ajal, kuigi normid on päeval ja öösel erinevad.
Müra piirmäärad
Õiguslikus tähenduses on müra normtasemete ületamisel tegemist isikute, tavaliselt naabrite, omandiõiguse rikkumisega. Omandiõiguse rikkumise korral on kannatanul õigus taotleda näiteks rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist, aga ka kahju hüvitamist. Kahjuna võib teoreetiliselt olla käsitletav näiteks teise elamiskoha üürikulu. Kahju suurus ja põhjuslik seos omandiõiguse rikkumise ja kahju vahel kuulub siiski eraldi tõendamisele.
Meelelahutusasutuste tegevust, millega ei ületata riiklikult kehtestatud müranorme, peavad naabrid üldjuhul taluma (välja arvatud juhul, kui selline tegevus on vastuolus mõne muu õigusaktiga, nt Tallinna linna avaliku korra eeskiri ja avaliku koosoleku korraldamise nõuded).
Siiski käsitles Riigikohus ka Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt koostatud olmemüra juhendit, milles sätestatud madalasagedusliku müra piirmäärad on rangemad kui Eestis kehtestatud normtasemed. Teatud situatsioonis, mida saab määrata igal üksikul juhul eraldi, tuleb järgida ka vastavas juhendis sätestatud madalamaid piirmäärasid.
Mürataseme ületamist ning ühtlasi ka rikkumist on võimalik tuvastada ja tõendada kehtestatud korras läbiviidava müramõõtmise teel. Vastavat mõõtmist teostab näiteks Terviseameti Kesklabori füüsika labor. Mõõtmiste teel on võimalik tõendada, et konkreetse isiku tegevuse tagajärjel põhjustatud müra levib naabriteni ja ületab kehtestatud normtasemeid.
Seega, kuigi kesklinna elanikud peavad jätkuvalt elukohavaliku otsuse tegemisel arvestama kesklinna iseärasustega, saavad ka nemad arvestada, et teatud piire ületava lärmi korral on neil oma õiguste kaitseks teatud võimalused.
Erinevate meelelahutusasutuste omanikud ei peaks aga jääma ootama müramõõtmisi ja nende vastu esitatavaid hagisid, vaid arvestama ka ilma selleta mõistlikul viisil oma naabrite huvide ja õigustega.
