Raul Seppa: Kodude sundmüügist pankade vaatevinklist
Enamjaolt on siiski tegemist laenuvõtmisele olemuslike riskide realiseerumisega, millega laenuvõtmisel tuleb arvestada.
Vaatame probleemi ka pankade vaatevinklist. Pank võtab avalikkusest deposiite ja laenab need edasi finantseerimist vajavatele ühiskonnagruppidele. Seega kasutab pank oma äritegevuses teiste raha ja ilmselgelt peab ta hea seisma selle eest, et see raha ka tagasi makstakse.
Pankade krediidipoliitikat kujundavad rahvusvahelised regulatsioonid, mis muu hulgas näevad ette, et pangad toimiksid nii, et võimalike laenukahjumite hulk ei seaks ohtu panga jätkusuutlikkust. Seega on teatud jäikus pangandusele iseloomulik. Pankadel ei ole võimalik pakkuda lõputult maksepuhkuseid.
Imestust tekitas Villu Zirnaski mõte, et end vastutustundliku ettevõttena esitlevad pangad peaksid äärmuslikult kurvad juhtumid klaarima oma vastutustundlikkusprojektide eelarvest (EPL 1.11). Pangandusregulatsioonide valguses ei ole selline asi mõeldav, aga hakkasin siiski mõtlema, mida selline tegevus endaga kaasa tuua võiks.
Esimese asjana tekkis mul küsimus, kuidas määratleda nn äärmuslikke juhtumeid? Millal võime öelda, et ühe kodu sundmüük on nn äärmuslik juhtum, aga teisel juhul mitte? Selliste piiride seadmine ei ole võimalik ilma, et see tekitaks ebavõrdsust. Teiseks, kujutan ette, kuidas skeemimeistrid hõõruksid käsi, kui teatud juhtudel ei peagi võetud kohustusi täitma.
Mõlemal juhul pankade laenukahjumite osakaal suureneb. Pangad reageeriksid sellele moel, mis vähendab krediidi kättesaadavust ja tõstab hinda. Kannataks kogu ühiskond.
Käendamisest: konkreetse käendaja pakub välja ikka laenuvõtja, pank üksnes osutab selle vajadusele. Panga poolt seatud käenduse nõue viitab sellele, et laenuvõtja ise ei ole piisavalt krediidivõimeline. See peaks ka käendaja tähelepanu äratama. Samas on käendajaks enamjaolt pereliige, sugulane või sõber, kes liigseid küsimusi ei esita. Asjatult muidugi.
Raske on uskuda, et pangad keelduvad laenuvõtjale tehingu olulisemaid detaile selgitamast. Pigem juhtub pahatihti, et laenuvõtja või käendaja ei lasegi endale lepingute vormistamisel kohustusi ette lugeda. Laenu saamise õhinas noogutatakse kõigele kaasa.
Samas olen nõus, et nn äärmuslike juhtumite korral tuleb leida erilahendusi. Lahenduse pakkujaks ei saa olla mitte pank, vaid riik. Näiteks sarnaselt hoiuste kindlustamisele võiks luua riikliku fondi, millest abivajajaid rahastada. Pankadel on tähtis roll mõistliku laenamise edendamisel, kuid pankadele ei saa panna ebaproportsionaalselt suurt ja kohati ebamõistlikku vastutust laenuvõtmise tagajärgede eest.
