Mul on täna plaan teha lambalihahautist, aga kui ma külmiku ukse avan ja sealt lihatüki haaran, meenub õõvastav lugu eilsest turulkäigust.

„Tuled siis juba või ei?” käsutas Armir mind tuttavaks saanud toonil. Kaugusest kostis lammaste määgimist, siin-seal jooksis meie ees mõni pulstunud poolkarvutu kass või nälginud koer.
Kui me turuväravatest sisse astusime, jäi silm pidama kuumas tormieelses leitsakus lendavatel kärbestel ja sitikatel, mis maandusid parvedena turumuttide räpastel kätel. Esimese lihaleti juurde jõudes hakkasin äärepealt oksele.

„Ära mängi snoobi!” karjus Armir, kui ma küünarnukiga oma nägu varjasin ja läkastasin.
Turule oli toodud suurel hulgal ka vasikaid, kitsi ja lambaid. Nähes nii paljusid elusaid loomi, mõtlesin esimese hooga, et äkki on Armiril plaan viia koju terve kits või lammas.
„Lollakas, need lüüakse siin maha!” vangutas Armir minu küsimuse peale irooniliselt pead ja kõndis müüja poole, kelle kõrval määgisid väiksemat sorti lambad ja talled.

Albaanias kehtib põhimõte, et süüakse seda, mille on ostja ise üle vaadanud. Lammas või talleke, kes on turul elusast peast välja valitud, lüüakse sealsamas kliendi silmade all maha.

Nii haaraski matsakas proua Armiri osutatud tallekese tagumistest jalgadest ja sidus need valge nööriga kinni. Seejärel tõmbas ta noore lamba ühe käega jalgupidi konksu otsa rippuma ning teise käega lõikas läbi looma kõri. Soe veri nirises metallist ämbrisse, mille müüjatar vilunud liigutusega lähemale tõmbas.

Olles pühkinud verised käed vastu määrdunud põlle, hakkas ta tallekest meie ees terava noaga nülgima. Armir näitas samal ajal näpuga, milliseid osasid ta loomast soovib.
„Sellest saab hea supi!” haaras Armir järsku kinni punnis silmamunadega nülitud lambapeast ning pani selle leti pealt leitud kilekotti. Niisama lihtsalt see käiski.

Tavaliselt käib Armir turul koos Gezimiga. Koos toovad nad tihti koju terve lamba või poole lehmast, millest jätkub meie peres umbes nädalaks.

Kui liha seisab tükeldatuna külmkapis, on sellele raske kaasa tunda. Turu peal, lambatalle võigast tapmist nähes, olin aga minestamise äärel. Teel auto poole astusime üle värske verega täidetud rennidest, mis voolasid aeglaselt nirisedes mööda turukioskite vaheteid.

Olen kuulnud, et albaania farmerid toidavad loomi steroididega, kuna kiirelt kasvava looma pealt saab paremat kasumit. Olen veendunud, et siinne liha on täis ebatervislikke kemikaale, mille söömise tagajärjel on hakanud ka mulle kasvama vuntsid.

Priske kõhuga müüjatar, kes Armirile lambatalle tükke paberisse mähkis, oli samuti vuntsidega naine. Lükkan külmiku ukse kinni. „Mis sul viga on?” küsib Lule. „Okei?”

Noogutan ning kõnnin midagi vastamata meie magamistoa ukse poole. Ma ei suuda selle pisikese talle tükkidest hautist valmistada, sest mulle meenuvad tema abipaluvad rosinasilmad ja suur verine nuga pea kohal.

***

Muidugi ei tule albaanlaste hoolimatu suhtumine loomadesse mulle ootamatusena. Kodutuid koeri ja kasse näen ju tänaval iga nurga peal. Mõnel neist pole jalga, mõnel puudub silm või saba, mõni on nii nälginud ja kõhn, et jõuab vaevu ühelt teepervelt teiseni kõndida. Vahel tundub, et piinatud välimusega loomad on albaanlastele nähtamatud. Ükskõik kui armetus seisus koer või kass neist mööda ei kõnniks, ei pööra albaanlane abi vajava looma poole pilkugi

Täna hommikul on meie õuele tulnud väike nälginud kutsikas. Märkan teda prügi välja viies ühe põõsa all hingeldamas. Astun kutsikale ettevaatlikult lähemale, kui too mulle suurte silmadega hirmunult otsa jõllitab. Loom on nii väsinud ja nälginud olekuga, et ei jaksa minu eest isegi ära joosta.

Võtan ta ettevaatlikult sülle ja kallistan teda nagu väikest beebit. Kutsikas ei saa olla rohkem kui kolmekuune. Ta pistab oma vaevatud peakese minu kaenla alla ja nuuksub vaikselt. Koera haprad ribid ja puusakondid turritavad tema lühikese karvaga kuuest välja. Looma nälginud keha paitades tunnetan tema valu ja kannatusi.

Panen koera tagasi põõsa alla ja lähen korraks tuppa, et talle süüa tuua. Kui ma piimakausiga paari minuti pärast õuele jooksen, ajab Lule kutsikat luuavarrega juba hoovi pealt minema.
Jään trepile seisma ja vaatan Lule tegevust pealt. Ma ei julge kutsikale appi minna, sest tean, et Lule saaks minu peale vihaseks ja korraldaks mulle pahanduse Armiriga.

Kui Lule lõpuks kutsika rahule jätab ja korraks tuppa läheb, jooksen prügikasti juurde suure põõsa alla ja hõikan loomakest sõbralikult. Ta ei ole veel jõudnud kaugele minna ja ukerdab nüüd minu poole läbi naabriaia võre. Selles on väike auk, millest ta kõhuli läbi roomab ja siis saba liputades minu poole astub. Kummaline: ma olen seda väikest elukat kätel hoidnud ainult ühe hetke ja juba on meie vahel tekkinud usaldus.

Lükkan piimakausi kutsika nina alla ja vaatan, kuidas ta näljaselt jooki lürbib. Kaugusest kostab laste kisa. Nad on lõpetanud hommikusöögi ja jooksevad õue peale mängima.
Võtan kiiruga seljast õhukese kampsuni, haaran piimakausi äärest kutsika ja peidan ta kampsuni alla põue. Kiirustan tuppa, sest tean, et kui lapsed mind koeraga märkavad, teevad nad sellest suure etteaste.

Kutsikas hingeldab vaikselt mu rinnal ja lapsed põrutavad röökides üksteise järel mööda. Ruttan trepist üles, enne kui keegi midagi küsida jõuab. Korterisse hiilides märkan, et ka Lule on korraks oma tuppa läinud. Kõnnin kikivarvukil läbi magamistoa vannituppa.

Panen koerakese maha ja istun ise tema kõrvale. Ta ukerdab natuke ringi ning istutab end seejärel mulle sülle magama.

Rinnus pigistab hingemattev valu. Miks ma küll ei suutnud Lule luuagavehkimist peatada ja loomale appi rutata? Kas ma tõesti olen hakanud Armiri nii meeletult kartma?
Võtan tukkuva koera sülle ja viin ta meie magamistuppa. Sean talle ukse kõrvale väikese kaltsuvaibast aseme ja sätin ta sellele magama.
Käin teda hiljem seal ukse juures kontrollimas pea iga viie minuti tagant ning viin talle väikeseid salaami- ja juustutükke.
Lõuna ajal ja õhtul hiilin kutsikaga koos isegi korraks toast välja. Viin ta kampsuni sees tänavale pissile.

Armir lõpetab töö talle omaselt hilisõhtul. Ta tuleb tuppa, käib duši all ja vahetab tööriided puhta teksapaari ja särgi vastu. Teel kööki kõnnib ta kutsikast niisama hästi kui üle. Minu üllatuseks ei märka ta looma ka tagasiteel magamistuppa.

Kui ma järgmisel hommikul Armirile kohvi kõrvale lambajuustu ja oliive serveerin, tunnen end ebamugavalt. Ma elan Armiri majas ja seepärast tahan olla temaga aus ning talle koeravõttu juba hommikul selgitada.

„Armir,” ütlen vaikselt. Kougin parasjagu oliive purgist taldrikule.
„Mis on?” kähmab ta.  „Ma pean sulle midagi üles tunnistama...” Panen purgi lauale ja istun Armiri kõrvale köögilaua taha. Armir vaatab mind kahtlustava pilguga. „Mida?”
Lasen kuuldavale sügava ohke. „Ma võtsin koera.”  Armir hüppab laua tagant püsti. „Kus see värdjas on?” röögib ta nagu metslane, nii et kogu maja seinad värisevad.

Istun ikka veel laua taga. Tunnen, kuidas iga kehaosa hakkab hirmust võbelema.

Armir marsib magamistoa ukse juurde ja haarab kutsika une pealt kõrvupidi üles.

„Mitte ükski normaalne inimene ei pea looma toas! Kas sa tahad, et kogu küla hakkab meie peale näpuga näitama?”

Jooksen Armiri poole ja püüan niutsuvat koera vabastada. Armir lükkab mu teise käega eemale ja karjub: „Kui lähemale tuled, annan ka sulle lutaka!”

Puhken nutma.
„Sa ei tohi teda tänavale visata!” hüüan nuuksatuste vahele, aga Armir on nii vihane, et ta annab mulle jalaga niisuguse hoobi, et lendan ukse kõrvale põrandale.

Seejärel marsib Armir välisukse juurde, jookseb trepist alla ja viskab koera suure kaarega hoovile. Hirmsa kisa saatel lendab loomake nagu pall põõsasse.

„Kui sa veel ühe looma tuppa lased, lendad ka ise tänavale nagu koer!” karjub Armir õuelt ning marsib garaažis asuvasse töökotta.

Jooksen kiiruga trepist alla, aga kutsikas on juba kadunud. Langen kruusasel hoovil põlvili ja hakkan valju häälega nutma.

Ma ei vala pisaraid ainult selle väikese kutsika pärast, vaid tunnen valu kõikide nende loomade ja ka iseenese pärast.

***
Paar nädalat hiljem ilmub meie õue peale teine, suuremat sorti koer. Teda on ilmselt mürgitatud, sest ta ulub ja vähkreb öö otsa hoovi peal valudes.

Ma ei saa silmatäitki magada ja kuulan terve öö looma aeglast surma. Kas meie külas pole tõesti kedagi teist peale minu, keda piinades looma ulgumine hulluks ajab? Armir norskab terve öö rahulikult, samal ajal kui mina, silmad lahti, koera valusid kuulan.

Ma tean, et üksi ei jõua ma nii suurt koera loomakliinikusse tassida ja Armir ei anna mulle looma aitamiseks nagunii ei autot ega raha. Ja kui ma hästi järele mõtlen, siis ma ei teagi, kus lähim loomakliinik asub. Mulle ei ole Kamëzis silma jäänud ükski veterinaarasutus. Albaania on ilmselt ka ainus riik maailmas, kus ei näidata televiisoris isegi koerte ja kasside toidu reklaame.

Kella viie paiku hommikul ei pea süda enam vastu ja kõnnin õuele, et piinades loomale ise ots peale teha. Ma olen nii endast väljas, et mul on plaan ta mõne suure kiviga maha lüüa.
Armiri töökoja ees lamab suur segavereline hundikoer, kes püüab end agoonias püsti ajada, kuid kukub sinnasamasse maha. Ta väänleb krampides ja ulgudes minu ees ja püüab end iga paari minuti tagant deliiriumis püsti ajada. Haaran õue pealt ühe suuremat sorti kivi, kuid minus ei ole julgust looma oma kätega tappa. Langen koera kõrvale kõvale maapinnale ja kivi kukub mu käest.

Lamame seal koos vähemalt pool tundi, enne kui Armir majast välja tuleb. Ta vaatab tagumiste käppade peale ajanud, kuid siis selili kukkunud koera klaasistunud pilguga. Isegi Lule ilmub korra rõdule ja vaatab meid irooniliselt.

„Ma lähen nüüd tööle!” ütleb Armir uniselt, keerab siis selja ning lisab: „Ta sureb nagunii kohe ära.”
Jooksen vihaselt tuppa, peas mõte loom siiski kuidagi arsti juurde lohistada.

Panen end kiiruga riidesse ja palun Lulel Lotet vaadata. Jooksen kiiresti tagasi õue, kuid koer on minu üllatuseks hoovi pealt kadunud. Ilmselt viskas Gezim või Armir looma autokasti ja viis ta kusagile mujale surema.

***

Seda, et albaanlastel pole loomade vastu tundeid, olen mõistnud muidugi juba mõnda aega tagasi. Vastupidine oleks keeruline, sest loomade kalki kohtlemist märkan pea iga päev.

Paar kuud tagasi jalutasime Ritaga tema õe juurde. Teel sinna möödus meist suur kastiauto, mis vedas lehmi. Järsku läks luuk keset sõitu lahti ning kastist lendas, jalad ees, välja noor lehm. Ta maandus meie ette asfaltteele. Jooksime Ritaga lähemale. Lehm ulgus valust, vänderdades oma kahte sodiks kukutud esijalga. Autojuht astus sõiduteele kukkunud lehmale lähemale ning hakkas looma piitsaga peksma – mis siis, et loom oli võimetu puruks kukutud jalgadele tõusma.

Mulle jääb alatiseks mällu võigas pilt, kuidas loom püüdis autojuhi piitsa eest sõiduteel roomates põgeneda, kuid too nüpeldas looma edasi. Kui autojuht mõistis, et lehm ei suuda ka kõige suurema tahtmise juures tõusta, haaras ta looma murtud jalgadest ning hakkas teda kastiautosse lohistama.

„Miks ta ometi seda valudes piinlevat lehma maha ei löö?” küsisin kätega nägu varjates Ritalt.
Rita, kelle silmad olid samuti veega täitunud, selgitas, et elusat lehma ei ole enne ostja leidmist majanduslikult kasulik tappa: surnud lehma lihaga pole midagi peale hakata.

Seisime Ritaga abitult teepervel ja vaatasime, kuidas valudes looma kastiautosse tiriti.

Selle kõige valguses ei mõista ma, miks teeb Lule nägusid nii tühise asja peale nagu see, kui Rita oma lapsi rihmaga korrale kutsub. Tundub, et füüsiline vägivald käib siinse kultuuri juurde.