Runneli sõnul on selline au Eestis väiksem kui suurriikides, kuid meie mastaabis on tegemist siiski väga auväärse seltskonnaga. „Kõige suurem au on ta perekondlikus mõttes. Kui on palju lapsi, kellel on teaduse ambitsioonid, ning kõik on doktorikraadiga või doktorantuuris, siis tekib kodus teatav suhtlemisraskus, sest isa autoriteet käib alla. Vaidlused lõpetatakse lausega, et nojah, aga ma olen doktor. Nüüd täna [eile] alates kella kolmest saan vastata, et kulla doktorid, aga mina olen akadeemik. See akadeemiku au on väga tähtis,” naljatas Runnel.

Eesti teaduste akadeemia peasekretäri Leo Mõtuse sõnul üritab nõukogu täiendada akadeemikute kohti nii, et kõik vajalikud erialad oleksid kaetud. „Vanast ajast on tuntud Friedebert Tuglas ja nüüd pole meil tükk aega ühtegi kirjanikust liiget olnud. Alustasime selliste traditsioonilises mõttes mitte päris teadlaste ehk loomeinimeste valimist kaks aastat tagasi muusik Arvo Pärdiga ja nüüd oleme jõudnud kirjanikuni,” selgitas Mõtus. „Kui järgmine kord valimisi korraldame, siis võib juhtuda, et katsume leida ka kunsti esindajaid, et ka kõik kaunid kunstid oleksid akadeemias esindatud.”