Rait Maruste: Rahvavõimust. Ikka ausalt
Söandan teha mõned osutused ja esitada mõned ilmselt peavooluga mittekokkukäivad küsimused, sest on ju arutamiste aeg ja parem küsida enne, kui pärast. Loodan, et see kirjatükk mulle järjekordset avaldamiskeeldu kaela ei too.
Meil on rahva poolt referendumi teel heaks kiidetud kaasaegne põhiseadus, mis näeb ette kõik põhilised demokraatlikud õigusriiklikud mehhanismid parlamentaarse demokraatia viljelemiseks. On selge, et kõik demokraatliku elukorralduse tavad ja praktikad ei ole veel paika loksunud, sisemiselt mõistetud ja omaks võetud. On ju vabadus ja sellekohane elukorraldus kestnud meil sedakorda ainult ühe inimpõlve. Oleme kärsitud ja tahame veel, nüüd ja kohe ja just nii, „nagu mina tahan”.
Kärsitus, must-valge ilmanägemine ja ebapiisav demokraatiakogemus kipub kahtluse alla seadma kogu senise, meid nõukogulikust mülkast välja vedanud võimukorraldust. Jääb mulje – või tahetakse seda jätta –, et oleme oma demokraatiaga sügavas kriisis. Üksikute võimuteostajate probleemid omistatakse ekslikult poliitilisele süsteemile.
Uus tehnoloogia on andnud senikogematu võimaluse nõudlikult kaasa rääkida, ka anonüümselt ja siis, kui asjatundlikkus on hoiaku, mitte teadmise vormis. Olen sügavalt veendunud, et üksikud vajakajäämised või isikute eksimused ei anna siiski alust kogu demokraatlikku elukorraldust veel kahtluse alla seada.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni 11 liikme taga on 24 712 valijat ehk hääleõiguslikku Eesti kodanikku, kes andsid neile oma hääle, usaldades nende inimlikke omadusi ja seniseid tegevusväärtusi. Jääkeldris küsis keegi, keda Harta 12 esindab. Harta eestkõneleja vastas, et formaalselt 12 inimest. Selle peale sosistas keegi irooniliselt, kuid sisu poolest põhjendatult, viidates valijate arvule, et siis on ju veel 47 000 hartat tulekul, miks me just seda ja siin arutame?
Tõsi, Harta 12-s väljendatud seisukohtadele avaldas interneti vahendusel toetust umbes 17 000 klikki. Just klikki, sest me ei tea, kes olid ja on need toetajad, avalikkuse ja demokraatia nõudjad, kellest suur osa eelistas nimi-teada-positsiooni. Pole sugugi põhjendamatu küsida, kes need ühiskonna nimel esinejad on? Hartas välja hüütud seisukohad ja ettepanekud küündivad Eesti ühiskondliku ja poliitilise elukorralduse muutmiseni. Sestap on kohane küsida, kas toetajad on ka hääleõiguslikud Eesti kodanikud. Sest just neile ja ainult neile on põhiseadus andnud asjakohase otsustamisõiguse.
Püüe talitada kummitempliskeemi vastaselt
Mitte sugugi pahatahtlikkusest või tõrjuvast hoiakust tulenevalt, vaid oma ametikohast tulenevalt pean küsima ka seda, kas harta initsiatiiv esindab ikka kogu rahvast, kõiki selle kihte ja eri ühendusvorme kogu oma mitmekesisuses ja kõigile võrdseid võimalusi andes. On ju meil hinnanguliselt 30 000 mitmesugust inimeste ühendust. Kuid kaugeltki kõik pole organiseerunud, ega peagi olema.
Tuleb küsida näiteks, kas on esindatud ka puudega inimesed, vähemused oma mitmesugustes avaldustes, vanurid jne. Ühiskonna nimel rääkimine on delikaatne ja tõsine asi. Või hõlmab harta pelgalt kaasaegset tehnoloogiat valdavaid, võimuambitsioone omavaid või oma kitsamaid eesmärke taotlevaid häälekaid inimesi? Või on koguni kogu liikumine oskuslikult manipuleeritud, et valitsuse vastupidamist ja ühiskonna reageerimist testida. Eks aeg annab arutust.
Kui erakondade rahastamisprobleemid meedia vahendusel enne suve lauale löödi, siis pöördus põhiseaduskomisjon valdkonnas ekspertiisi omavate isikute ja institutsioonide poole üleskutsega esitada oma ettepanekud olukorra parandamiseks. Reageeris 21 erinevat institutsiooni ja üksikisikut. Erakondade illegaalse rahastamise praktik ja valdkonna teadjamees Silver Meikar, samuti muidu sõnakad Tallinna ülikooli politoloogid eelistasid vaikida.
Kokku tuli suur hulk ettepanekuid, mida me arutasime ja kaalusime seitsmel istungil, püüdes need üldistada ja vormida kokkuvõtlikeks poliitilisteks suunisteks täitevvõimule, justiitsministeeriumile. Püüdsime toimida nii, nagu on kogu aeg tahetud. Kaasasime, töötasime põhjalikult läbi, püüdes leida üksmeelt, sest osalesid kõik riigikogus esindatud ilmavaadete esindajad. Esitasime täitevvõimule poliitilise suunisena ja konkreetse tähtaja seadmisega eelnõu vormistamiseks. Püüdsime talitada just nn kummitempliskeemi vastaselt. Nii tehtud ettepanekud kui nende läbitöötamise tulemus on avalikkusele kättesaadav.
Kuid näib, et see rahvale või vähemalt nende nimel rääkijatele ei sobinud, see võttis liiga palju aega ja äratas kahtlust, miks esitati ettepanekud justiitsministeeriumile.
Selgitan. Põhiseaduskomisjon ei saanud seda mahukat eelnõu kirjutamist ette võtta, sest pole ressurssi. Ilmselt vastu tulles ,,Toompea muidusööjate” kriitikutele, kuid mitte ainult, on riigikogu tugiaparaat koomale tõmmatud miinimumini. Komisjonide kaks nõunikku ei ole füüsiliselt muu jooksva töö kõrvalt suutelised koostama korrakohasele eelnõule vajalikku võrdlevat ülevaadet, mõjuanalüüsi, seletuskirja ja ka laitmatut õigusteksti, mis peab kokku sobima muu kehtiva seadustikuga. Ainult diletant võib arvata, et see on lihtne ja kiire töö.
Nüüdseks on selgunud, et kogu senitehtu vaadatakse üle. Olari Koppeli selgitusest (Postimees 06.12) võis aru saada, et põhiseaduskomisjoni ettepanekud on arutamiseks laual, kuid need „ei pruugi olla (praegu) piisavad ja ühiskonnale aktsepteeritavad”. Seega, põhiseaduskomisjon esitab ettepanekuid koostöökogule, mitte vastupidi, ja viimane vaatab, kas need on ühiskonna jaoks aktsepteeritavad. Huvitav mõte, hea teada.
Küsimused pole kiusu pärast
Rahastamiseelnõu esitamise tähtaeg 1. märts 2013, mille komisjon seadis justiitsministeeriumile, on muutunud ilmselt väheoluliseks, sest kui realiseerub koostöökogu arusaamine, siis võib eeltöö lõppu näha ,,kevadeks”. Kui enne suve alustada eelnõu vormimist, valmiks see paremal juhul suve lõpuks. Parlamentlikus menetluses jääb endiselt alles kaasamine (või arvavavad koostöökoja inimesed, et nemad asendavad kogu kaasamise?) ja kooskõlastamine ametkondades. Ja siis tulevad valimised peale.
Arusaamine, et kui erakondade esindajad osalevad ettevalmistustöös, siis loob see eelduse seaduste kiireks menetlemiseks ja vastuvõtmiseks riigikogus, lähtub kahest küsitavast eeldusest. Esiteks eeldab see, et erakonnad on nõus delegeerima oma põhiseadusliku pädevuse ja kohustuse väljapoole riigikogu. Teiseks ei tähenda mõne erakonna esindaja kaasalöömine koostöökogus veel erakonna fraktsiooni või erakonda tervikuna.
Samasugused küsimused on õhus ka muude harta ja koostöökoguga seonduvaga. Kas tuleb aru saada nii, et ,,riigimasin” ja erakonnad jäävad seni ootele, kuni harta/koostöökogu oma seisukohtade ja soovitustega välja tuleb? Millal ja mis juhtudel koostöökogu üldse tegutsema asub? Milline on tema mandaat ja tegevuspiirid? On ta ainult harta postulaatide realiseerimiskogu või on ambitsioon hulga laiem? Tekstis sisaldub ähvardus, et ,,kui süsteem ei suuda end ise reformida (mis on selle mõõdupuu? – autor), tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad”.
Tahan küsida, mis see on? Kuidas see sobib kokku põhiseadusliku riigikorraga? Kuidas see mõjub seadusloome kiirusele ja kulukusele? Kust leitakse arvukad eksperdid ja kas eksperdid on samad ka eelnõude menetlemisstaadiumis? Küsimusi on veelgi. Üks aga on juba praegu selge: tööd jagub paljudele nõudlikele aktiivsetele inimestele.
Need küsimused ei ole esitatud kiusu või halvustamise pärast. Kui suudetakse eesmärk, selle realiseerimise teed ja vahendid täpselt määratleda ja tõhusalt ellu viia, siis mis saab selle vastu olla. Eks näeme.
Seni aga oleks mõistlik jätkata end õigustanud põhiseadusliku riigiõigusliku praktikaga ja eelnõude ettevalmistamisega, järgides nii avatust kui kaasamise head tava.