Hendrik Toompere: õpitud abitust on kurb vaadata

Ühel päeval kirjutas üks mees oma avalikku Facebooki päevaraamatusse: „Üks asi on see, kui karjäär p***e läheb, hoopis hullem on, kui surma eest piir ära kaob.”

See mees on lavastaja Hendrik Toompere (47) ja see oli päev, mil tema ema, nukunäitleja Maie Toompere suri. Isa Hendriku oli pere matnud neli aastat varem.

Neli päeva hiljem andis lavastaja uue sissekandega teada, et ema peab ootama. Et matus viibib, sest poja karjäär tuli vahele. Ühtegi etendust vahele ei jäänud, esietenduski toimus ja Nepali teatrifestivalile tuli sõita. Edukalt turneelt naastes langetas poeg ema urni ees igaveses vaikuses pea, pakkus peielistele omaenese väljamõeldud reklaamlausega müüdud saareriigi viina, ja astus vaid paar tundi hiljem Draamateatris oma monoetendusega täissaali ette.

Kuidas ta suudab? Kas ta siis üldse ei leina? Või ongi niimoodi kergem leinata? Me kõik oleksime ju mõistnud, kui etendused oleksid ära jäänud.

Kuid ei jäänud. Ervin Õunapuu kirjutatud tükk kandis nime „Soolo” ja Hendrik oli ise enese lavastaja. Pärast etendust viis Tiia Kriisa lavale suure punase roosi, Lauri Saatpalu plaksutas, Rein Lang vaikis ja Merle Karusoo helistas hiljem.

Kolme päeva pärast oli Hendrik valmis varem kokkulepitud intervjuuks.