TÄISMAHUS: Politsei surve ajab autovarga Eestist eemale
Autovarguste arv Eestis väheneb pidevalt, nagu võib näha kõrvalolevalt graafikult. Selle põhjuseid on mitu ning nendest tähtsamatena toob Põhja prefektuuri kriminaalbüroo varavastaste kuritegude talituse juht Toomas Jervson esile kaks: tagasiostude lõppemise ja Leedu autovaraste valdava eemalepeletamise Eestist.
Veel 2005. aastal võis oma autost ilma jäänud inimene olla üsna kindel, et mõne aja pärast võetakse temaga ühendust ja pakutakse autot tagasi osta. Nüüd sellist skeemi Eestis enam ei eksisteeri. „Tihti juhtus, et inimene teatas oma Porsche Cayenne’i varastamisest ja paar päeva hiljem helistas, et leidis selle kuskilt Lasnamäelt üles. Ilmselgelt ostis tagasi,” sõnab Jervson.
Ette võeti vahendajad
Skeemi murdmiseks läks politsei varaste püüdmisest kaugemale ja võttis ette vahendajad. Põhja prefektuuri kriminaalbüroo varavastaste kuritegude talituse keskteenistuse vanem Viktor Brujev selgitas, et tagasiostude lõpetamisel oli abiks üks riigikohtu lahend. „See võimaldas vahendajaid kohtu alla saata väljapressimise paragrahvi alusel. Vahendajad ju hirmutasid, et kui omanik autot tagasi ei osta, jääb sellest ilma,” sõnas ta. „Väljapressimise paragrahv on range, sellega saadeti mitu vahendajat vangi ning neutraliseeriti ülejäänud, sest vargad ise autot otse omanikule tagasi müüa ei julge.”
Eesti autovargad on Toomas Jervsoni sõnul juba mõnda aega tagasi taibanud, et siin oma „töö” tegemine on riskantne ettevõtmine. „Profivargad eelistavad Skandinaaviat, sest seal ei osuta politsei autovargustele suurt tähelepanu,” selgitab Jervson. Esimese hooga üllatuslik põhjendus on tegelikult loogiline – sealne elatustase (seega ka palgad) on nii kõrged, et varaline väärtus ei ole prioriteet. Kõik, mis võimalik, on kindlustatud. Kui Eesti politsei leiab siit mõne näiteks Rootsis varastatud auto, ajab Rootsi poolt meie politseiga asju enamasti kindlustus, mitte politsei.
Samas on selle aasta 11 kuuga Eestis kadunud 595 autot. Tuleb tähele panna, et nende hulgas on ka omavolilise kasutamise juhtumid – „sõbra juures peol võtsin laualt võtmed, et korra poes ära käia”. Need juhtumid moodustavad kõigist laias laastus poole. Ülejäänud autod siiski varastatakse. Jervsoni sõnul on neist osa puhul tegemist väljastpoolt, peamiselt Leedust tulnud professionaalsete varastega, kes siin n-ö maad kompavad.
„Kui kohalikud arvavad, et siin ei ole mõtet varastada, siis leedukad nii jällegi ei mõtle. Nad tegutsevad loomulikult ka Skandinaavias, aga proovivad aeg-ajalt ka Eestis. Kui läheb läbi, siis on sõrm antud ja proovitakse üha uuesti,” selgitab Jervson, miks autovarguste probleem kunagi lõpuni lahendatud ei saa. „Paljud võimalikud tellimused tulevad Kaunasest, Eestisse saabuvad ainult töömehed, kes on saanud tellimuse leida nii ja nii palju mingeid autosid. Siis nad ise vaatavad, kust need hangivad. Leedus pannakse autod rongile ja saadetakse edasi itta – Kasahstani, Tadžikistani, Venemaale.” Praegu ühtki leedulaste gruppi teadaolevalt Eestis ei tegutse.
Selliste varguselainete puhul on ülitähtis kiire tegutsemine. Auto varastamise hetk sätitakse ajale, mil auto kadumise ja selle märkamise vahele jääb kuus-seitse tundi – piisav aeg, et auto oma ratastel Leetu jõuaks. „Kiirus on see, mis siin loeb. Kaks-kolm aastat tagasi oleme suuremad Leedu grupid elimineerinud. Sellega oleme saatnud sõnumi, et Eestis on suur võimalus vahele jääda,” ütleb Jervson.
Vargad skännivad signaali
Üks kalli BMW X5 omanik märkas oma sõiduki kadumist varem, kui pätid lootsid, ja koostöös naaberriikide politseiga saadi see Lätist kätte. Kalli tehasest kaasa pandud turvavarustusega autosse sissepääsemine ei ole varastele mingi probleem. Viktor Brujev kirjeldab, kuidas vastava seadmega skännitakse signaali, millega töötab kesklukustus. Teise seadmega pannakse auto käima.
„Varaste tehnika teeb üldiselt tehase turvasüsteemi kahjutuks. Kui on juba midagi endal lisatud, jääb masin väga suure tõenäosusega alles,” sõnab Brujev. „Kui vargad on autos sees, aga auto käima ei lähe, sest on paigaldatud lisaimmobilisaator, jäetakse asi katki ning otsitakse mõni, millel seda ei ole.” See on ka vihje, kuidas oma muidu kalli lisavarustusega autot varaste eest hoida – tuleb investeerida kasvõi paarkümmend eurot ja peita autosse lüliti, mis näiteks ühendab bensiinipumba.
Teise osa varastatud autodest moodustavad vanemad masinad, mis varastatakse kas otse metalli kokkuostu viimiseks või selleks, et müüa see varuosadeks nurgatagustesse remonditöökodadesse. Eriti köidavad varaste tähelepanu autod, mis kortermajade parklates pikka aega seisavad, kummid tühjad ja tolmuga kaetud.
„Neid tõmmatakse ära otse metalli kokkuostu viimiseks. Ja siis tuleb omanik avaldusega, et tema kõige kallim vara on läinud, kuigi on näha, et autol pole viis aastat kindlustust olnud,” ütleb Jervson. „Selline auto on sama, mis hoida autoaknal mobiiltelefoni – paraku kohe kutsub kurjategijaid varastama.” Asjad on mõeldud tarbimiseks, rõhutab Jervson, ja kui asja enam ei tarvitata, tuleb see muud moodi realiseerida. Vastasel juhul realiseerib selle pahatihti keegi võõras.
Et keegi varastaks auto ise uhkelt tänaval ringisõitmiseks, Eestis ei juhtu. „See ei oleks mõistlik, inimesed tunnevad kergesti oma auto ära, enda jaoks varastamine oleks meie väikeses riigis liiga riskantne,” põhjendab ta.
KINDLUSTUS
Väiksem varguste arv viib ka kaskokindlustuse hinna alla
Vargused pole siiski suurim kahju
Peale selle, et politsei töö tulemusena varastatakse vähem autosid, on varguste vähenemise tõttu langenud ka varguse vastu müüdava kaskokindlustuse hind. Kuigi kindlustusfirmade lähenemised on erinevad, tunnistab If Kindlustus hinnalangust. „Kaskokindlustuse hind autovarguse vastu kujuneb autode varguste arvust ja selle rahalisest mõjust kaskotoote kahjususele. Mida rohkem ja kallimaid autosid varastatakse, seda suurem on ka varguseriski makse ja vastupidi,” sõnas If Kindlustuse kommunikatsioonijuht Rain Porss. Politsei statistikat kasutab If autovarastele enim huvipakkuvate automudelite kaardistamiseks.
Seesam Kindlustuse turundusjuht Tiia Prööm ei tõtta kinnitama, et kindlustushinnad varguste vähenemise tõttu langenud oleksid. „Politsei andmed varguste kohta ei ole väga suureks hinna mõjutajaks. Kindlustuses hinnatakse riske ja nende muutumist pidevalt pikema aja jooksul, tariifide muudatusi ei tehta lühiajaliste andmete põhjal,” sõnas ta. „Sõiduki vargus kaskokindlustuse makset väga suurelt ei mõjuta, kuna varguste osakaal sõidukikahjudest ei ole nii suur, kui uudiseid jälgides tunduda võib.”
Annika Loigu Ergo Kindlustusest lisas, et autovarguste arv Eestis on küll tunduvalt vähenenud, kuid seevastu Lätis ja Leedus pigem kasvanud. Kuna järjest enam ostetakse kaskot kogu Euroopa kattega, tuleb arvestada laiemat pilti kui ainult Eesti. „Arvestades eelnevat ning varguste suhteliselt väikest osakaalu võrreldes muude kahjudega, ei ole varguse riski hinnastamine palju muutunud,” sõnas ta.
HEA TÖÖ
Leedulastest maasturite varastajad tabati 2010. aastal
2011. aastal vähenesid registreeritud sõidukivargused 2010. aastaga võrreldes 17% ja omavoliline kasutamine 6%. Sõidukivargused moodustasid 2011. aastal 3% kõigist vargustest, mida on ühe protsendi võrra rohkem kui 2010. aastal. Ligi viiendik nimetatud kuritegudest pandi toime Jõhvis. Enamasti kasutati sõidukit lühikest aega ja varastele pakkusid rohkem huvi sõidukis olnud esemed. Sageli pani kuriteo toime sama asja eest varem karistatud isik või grupp.
2010. aastal peeti kinni leedulaste kuritegelik ühendus, mis tegeles hinnaliste sõidukite varastamisega Eestis ja Lätis. Varastati uuemaid maastureid (Honda, BMW), mis toimetati edasimüügiks väljapoole Euroopa Liitu.
