Harry Tuul: Kabinetis sündinud maksutõusud
Jõulurahu komme võib küll olla iganenud, kuid üldiselt peetakse sellest ikkagi kinni. Isegi metsas püssid vaikivad. Aga ettevõtjaid tabas pühade ajal ootamatu pauk.
Põllumajandusministeerium esitas päev enne pühi, 21. detsembril taotluse tõsta 1. jaanuarist kümnendiku võrra veterinaarameti järelevalvetasusid. Päev pärast pühi, 27. detsembril põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder allkirjastas otsuse. Sisult polnud muudatus küll suur, kuid puudutas ligi 10 000 ettevõtet. Tasud on alates 2011. aastast tõusnud kokku tervelt kolmandiku võrra.
Juhtum on järjekordne näide, kuidas osa poliitikuid ja ametnikke näib arvavat või uskuvat, et ettevõtja ongi kõigest maksude kogumise tööriist. Ettevõtjaile ootamatud maksu-, tasu- või aruandluskohustused ei ole enam erand, vaid on saanud reegliks. Näiteks 2012. aasta oktoobrist pärineb valitsuse otsus muuta loodusvara kasutusõiguse tasumäärasid. Kõigest mõni nädal varem oli keskkonnaministeerium kinnitanud, et tasud on kuni 2015. aastani lukus. Ettevõtjad tegid selle teadmise alusel plaane ja koostasid eelarveid.
Sama ootamatult sündis sügisel veeteetasude tõstmise otsus, mis nörritas kõiki Eesti sadamates tegutsevaid firmasid. Ja aasta varem kabinetivaikuses sündinud ja riigieelarve menetlemisel paljastunud otsus tõsta aktsiise.
Muutused üleöö
Küsimus ei ole niivõrd maksude või tasude tõusus. Asi on eelkõige selles, et neid kehtestatakse ette hoiatamata. Kriisi ületamise ajal mõistmist, kannatust, üksmeelt ja püksirihma pingutamist nõudnud valitsus on ausa mängu unustanud ning langetab otsuseid kiirustades, arutamata ja vaat et varjatult.
Aeg-ajalt kasutatakse enda vabanduseks näiteks seadusest tulenevat kohustust. Esiteks ei selgita see hilist teavitamisaega. Teiseks: kui seadus on vildakas, tuleb seda muuta. Samuti tuuakse põhjenduseks euronõudeid, justkui ei oleks Eesti mitte Euroopa Liidu liikmesriik, kes võrdsena vastavate direktiivide loomises kaasa lööb, vaid liidu okupeeritud alam. Kui liita kõik muudatused aasta peale kokku, on näha, et need summeeruvad Eesti majanduse tuumikule, väike- ja keskmistele ettevõtetele raskeks koormaks. Põhjus on lihtne. Eelarves napib raha, mida tunnistavad eravestlustes (ja eitavad avalikult) ka poliitikud. Kui selline tegevus on süsteemne, on valitsus väga kaugel ettevõtjasõbralikkusest, millega peaministripartei end aeg-ajalt ehib. Kui aga tegu on juhuslikkusega, on lugu vähemalt sama hirmutav – valitsusel puudub igasugune laiem ja ettevaatav pilk.
Märgid viitavad eelkõige viimati nimetule. Viimaste aastate riigieelarved on valitsus koostanud puhtmatemaatiliselt, mitte eesmärke kaaludes ja sisulistele analüüsidele toetudes, nentis riigikontrolör Mihkel Oviir mullu riigikogus esinedes. Oktoobris ühinesid kriitikaga Eesti suurettevõtjad, öeldes, et tõsist kahju on tekitatud mitte ainult ühele või teisele majandusharule, vaid kogu investeerimiskliimale, riigi rahvusvahelisele konkurentsivõimele ja ettevõtluskeskkonnale. Kannatajaks ei ole mitte niivõrd välisinvestorid, kuivõrd meie oma Eesti ettevõtjad.
Kui ausate ettevõtjate makse ja tasusid tõstetakse sisuliselt üleöö, siis näiteks kütuseäri käibemaksupettuste lappimiseks, kus vasakule liikus kuni sadakond miljonit eurot aastas, kulus seadusandjal pea kaks aastat! Toompea, ärgake ometi!
Harry Tuul, majandustoimetuse juhataja
