Jan Kaus: Riik ja tema raamatud
Kultuuriminister Rein Langi e-raamatuid ja raamatukogude tulevikku käsitlevad arvamusavaldused Postimehes, keskmeks mahukas intervjuu Heili Sibritsale (9.1.13), on juba jõudnud kutsuda esile erinevaid reageeringuid.
Olgu kohe öeldud, et e-raamatute tulevikuperspektiivile mõtlemises ega soovis hakata kirjandust riigi eestvedamisel digiteerima pole midagi taunimisväärset. Küsimusi on tekitanud e-raamatute vastandamine paberraamatutele ja raamatukogudele (ja seda nende kahjuks). E-raamatute võimaliku võidukäigu kohta on oma kahtlust avaldanud kirjastajad Tauno Vahter ja Krista Kaer. Raamatukogude kui vaimsete keskuste kaitseks on kõnelenud Berk Vaher, ministri enesekindlus sai vastulöögi Andrus Kivirähalt. Rein Langi apologeedid võivad vastu väita, et ministrit pole jälle mõistetud, tema sõnavõtte on loetud pealiskaudselt, kriitika on lähtunud pigem oma hirmudest. Segaduse vältimiseks püüan lähtuda ministri konkreetsetest ütlustest.
Suure intervjuu kõrval avaldas Postimees loo, milles oli lõik: „Langi nägemuses kaob tulevikus ilmselt riigipoolne kirjandustoetus raamatute trükkimiseks. Riik hakkab toetama e-raamatuid, kuid kui kirjanik ja kirjastaja soovivad raamatut ka paberkujul näha, siis peavad nad selleks ise raha leidma. „Riik saab toetada autorit, et ta saaks luua. Selleks on meil kultuurkapital, nad maksavad stipendiume. Kui selle tulemusena tekib teos, mis auhinnatakse, mis on omakorda loojale täiendav sissetulek, ja kui see teos on väärt võimalikult paljudele inimestele kättesaadavaks muutmist, siis tänapäeval on selleks olemas kaasaegsed tehnoloogilised vahendid. Selleks ei pea tingimata puid maha raiuma.””
Lõigu esimene pool pole ministri otsene tsitaat ja selles võib olla omajagu ajakirjaniku interpretatsiooni. Ometi tuleb rõhutada, et teos ei teki ise, kuna algupäraste kirjandusteoste trükikulusid kaetakse tihtipeale just kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali eelarvest. Tegelikult pole juba praegugi eesti ilukirjanduse puhul suurt vahet, kas ministeerium toetab selle paberkujul väljaandmist või mitte. Niisiis tekib siin kirjakohas juba kerge segadus: kas minister tunneb oma haldusala halvasti (mis pole tõenäoline) või räägib ta arengust, mis pole tegelikult päris tema suunata, kuigi ta on kultuurkapitali nõukogu esimees. Mõistetav, et Lang tahab hakata ajama digiteerimise asja. Vastamata jääb aga küsimus: miks peab seda vastandama paberraamatutele, mille trükitoetused pole juba praegu ministeeriumi prioriteet?
Milleks siis Cartlandi-lahing?
Järgmine tsitaat: „Põhimõtteliselt oli vale, et riik hakkas raamatukogudele ostma laudu, toole ja raamatuid. See on KOV-i funktsioon, nii oli see kokku lepitud, ja kokku oli lepitud ka see, millise protsendi tulumaksust saab KOV oma funktsioonide täitmiseks. Kui nad täna undavad, et neil ei ole raha, siis on see nende prioriteetide küsimus – sa kas ostad raamatuid või paned tänavavalgustust, kas ostad raamatuid või teed televisiooni.”
Mäletatavasti oli Rein Langi üks reljeefsemaid ettevõtmisi seotud just raamatukogude komplekteerimisega. Mu meelest püstitas minister toona täiesti õigustatud küsimuse, kas ei peaks riigi raamatukogudele antav toetus olema sisuliselt määratletud. Nüüd annab minister mõista, et raamatukogude toetamine on omavalitsuste ülesanne. Ma ei taha selle väitega vaielda, aga tekib küsimus: milleks kogu see Cartlandi-lahing? Kas siis minister tol hetkel ei teadnud, et kuigi riigi taandumine ei toimu üleöö, on komplekteerimise üle vaielda tegelikult tulutu, sest riigil on kavas sellest ülepea loobuda?
Tõsi, minister ütleb oma intervjuus, et „võib-olla peamegi raamatukogude seaduse ümber tegema. Kutsume kokku visionääride rühma, kelle ülesanne on öelda, mis koht on raamatukogul 2020. aastal”. Äkki tulekski sellistest asjadest alustada? Praegu võib paista, et sisuline otsus on juba mõnevõrra läbimõtlematult paisu tagant väljas, sest raamatukogud on Langi hinnangul „sotsiaalvõrgustikud”, mis ei kuulu seetõttu kultuuriministeeriumi huviorbiiti.
Kultuurita ettevõtlus
Heili Sibrits küsib oma intervjuus põhjendatult, miks on kultuuriministeeriumi eelarve osakaal riigieelarves pidevalt vähenenud ja kõigub nüüd juba kahe protsendi piirimail. Praegu pole paremat vastust, kui et absoluutsummade kasvu argumendi varjus esindab minister oma erakonna huve ja ministeeriumi eelarve illustreerib valitsuse loogikat: Eesti on ettevõtluse edule rajatud ühiskond, kus muud, sh riiklikud eesmärgid peavad vajaduse korral äriloogikale alluma.
Loomingulistel inimestel polegi selle huvi vastu seada muud kui põhiseaduse preambul: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Muide, veebilehel Pohiseadus.ee kommenteerivad asjatundjad seda punkti täiesti üheselt, lähtudes 2007. aastal lisandunud mõistest „keel”: „Keele kandmine põhiseaduse preambulisse teiste aluspõhimõtete hulka tähendab eesti keele tunnistamist rahvuse südamikuna.”
Seega tähendab ka kultuur rahvuse südamikku. Südamikku, mida on raske mõõta või turumajanduse ja ettevõtlusloogika kaudu hinnata. Südamikku, mida ei saa turule paisata. Oleks imelik arutleda umbes nii: „Meie kollektiivi teatris- või näituselkäik suurendas nädala jooksul tootmismahtusid 0,6% ja kasvatas meie pakutava teenuse kvaliteeti 1,7%.” Kultuur avaldab ühiskonnale hoopis kaudsemat, aga seda sügavamat ja püsivamat mõju.
Olgu kohe lisatud, et ma ei „unda” ettevõtluse vastu. Ühiskonnal pole aga ettevõtlusest kasu, kui selles pole kultuuri – võimet maailma või inimest tema keerukuses ning mitmepalgelisuses paremini tunda ja kirjeldada.
Raamatukogudes pole ainult toolid, riiulid ja lauad, vaid ka kohavaim. Seetõttu pole raamatukogude tuleviku või toetamise ega raamatute käibemaksu puhul küsimus eelkõige rahas, vaid riiklikes põhimõtetes. Rahvuse kui riigi südamiku eksistentsis. See aga muudab e-raamatute ja paberteoste erinevuse tähtsusetuks – mõlemad on üha olulisemad, sest raamatud on vahendid, mis aitavad meil hoida kontakti üha keerukama maailmaga ja säilitada selles maailmas meile ainuomast vaimset keset.
