Eesti välisministeeriumi konsulaarosakonna vanemnõunik Viktoria Tuulas vaatas toona seda filmi ja mõtles: jumal tänatud, see ei ole meie probleem. Veel, lisas ta mõttes. Ei läinudki kaua, kui see sai ka Eesti probleemiks. Piirid läksid lahti. „Tulemus on käes – praegu pole probleem enam ainult Egiptuse või mõne araabia riigiga, vaid sajad Eesti naised on ka Euroopa riikides oma laste pantvangid,” nendib Tuulas.

Algul on ju kõik hästi ja tore on, kui abielu jääb püsima – selliseid positiivseid näiteid on sadu. Ent kui asjad nii hästi ei lähe (üldjuhul saavad probleemid alguse kultuurikonfliktidest) ja jõutakse lahutuseni, toimub see selle riigi seaduste järgi, kelle territooriumil elatakse. Kuigi sageli on naine registreerinud oma lapse elukohaks ka Eesti, taotlenud siin ravikindlustuse ja kõik muu, ei tekita riigile valeandmete esitamine õigustatud ootust riigi kaitsele. Lapse hooldusega seotud küsimuste lahendamisel lähtutakse ikkagi lapse tegelikust elukohast.

Naise kaks valikut

Abikaasa juures välisriigis elavad naised üldjuhul tööl ei käi, tihti ei valda nad ka kohalikku keelt. Kui lahutuse ajal arutatakse lapse hooldusõiguse küsimust, teeb kohtunik otsuse eelkõige lapse huvidest lähtudes. Kuna mees käib tööl, siis suudab ta eeldatavalt ka perekonda ülal pidada ja kohus annab eelishooldusõiguse mehele. Naisele jääb kaks valikut – kas lahkuda lapseta või osaleda lapse kasvatamises mehe koduriigis ehk jääda oma lapse juurde pantvangi.

Möödunud aasta mais kinnitas Euroopa inimõiguste kohus (EIK), et Eesti-Itaalia perest pärit kolmeaastane laps tuleb viia tagasi Itaaliasse, kus ta sündis ja esimesed kaks aastat elas, hoolimata Eestisse tagasi kolinud ema vastuseisust. EIK leidis, et lapse hooldusõiguse küsimus on vaja lahendada Itaalia kohtus ja ema peab koos lapsega Itaaliasse minema. Mees olevat lubanud, et tagab neile seal elamise.

„Välismaale elama läinud, välismaalasega abiellunud ja lapse saanud Eesti naine peab arvestama, et lahutuse korral on tema ainus võimalus lapse kasvatamisel osaleda ning last edaspidi näha vaid siis, kui ta jõuab kokkuleppele eelkõige mehega,” tõdes Tuulas.

Paraku on välisministeeriumil palju näiteid selle kohta, et Eesti naine mõtleb, et võtab lihtsalt lapse kaasa ja tuleb temaga koju, teadvustamata, et juriidiliselt on see lapserööv. Üldjuhul saab kõik alguse peretülist, milles osapooltel tuleb eelkõige omavahel kokkuleppele jõuda. Peretülis ei saa riik pooli valida. „Piiri taga hädas olevate naiste aitamine saab piirduda kontaktide ja muu taolise abi vahendamisega, sest ükski riik ei saa sekkuda teise riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatesse perekondlikesse vaidlusküsimustesse,” viitas välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor Rasmus Lumi.

Mõtlema paneb, et samal ajal kui Eesti Egiptuse-konsul otsis novembris lahendust lapsest ilma jäänud Kristi probleemidele, millest ka Eesti Päevaleht kirjutas, olid saatkonna ukse taga järjekorras Eesti naised, kes tahtsid egiptlasega abiellumiseks vajalikku tõendit.

Muslimisse armunud eestlannad on valmis olema ka teine või kolmas naine ning on nii välis- kui ka siseministeeriumilt nõudnud isegi riiklikku valevandumist, paludes, et neile väljastataks tõend usulise kuuluvuse kohta, mis lubab muslimiga abielluda.

Küsimus pole aga ainult välisriikides. Ka 2010. aastal kehtima hakanud Eesti uus perekonnaseadus ütleb selgelt, et lapse vanematel on ühine hooldusõigus ehk isal ja emal on võrdne õigus otsustada lapse kasvatamise ja viibimiskoha üle. Ometi on ikka veel levinud arvamus, et laps kuulub emale, ega anta endale aru, et kui perekond laguneb, ollakse ka pärast lahutust kuni lapse täisealiseks saamiseni endise abikaasaga seotud, kui tahetakse oma lapsega suhelda. See kehtib ühtviisi nii emade kui ka isade kohta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid