TÄISMAHUS: Miinimumpalga eest töötamine sunnib kodutuks
Kahte last üksi kasvatav Diana käib täiskohaga tööl, saab palka kätte 270 eurot, kuid ei saa selle eest endale Tallinnas isegi kõige tagasihoidlikumat korterit lubada – lapsed vajavad ju ka toitmist. Diana ja tema kaks last on kodutud. „Ka kõige väiksema, ühetoalise korteri üürimine käib mulle selle palga juures üle jõu,” kirjeldab Diana. Kokku on naisel kolm last, üks on juba alustanud iseseisvat elu.
Diana on üks õnnelikest koduta jäänutest, kes saab elada koos lastega Tallinna Paljassaare sotsiaalmajutusüksuses, kus peredel on oma toad ja mitme peale üks vannituba ja köök. See asutus loodi mõttega, et pakkuda ajutist peatuspaika koduta jäänud lastega peredele. Ent Diana elab seal juba poolteist aastat. Võimalust oma isiklikule pinnale elama minna tal ei olegi – hoolimata sellest, et ta käib tööl. Korterite hindade ja palkade vahel on lihtsalt nii suur ebakõla.
Suurem osa teisi sotsiaalmajutusüksuse asukaid, kodutuks jäänud peresid, on samuti ummikseisus. Näiteks kahe lapse üksikema Piret, kes põeb kroonilist haigust ja kelle üks laps on haige: tema sissetulekuks on lapsetoetus ja töövõimetuspension ning ajutised tööotsad, mida lapse põetamise kõrvalt saab teha. Kokku on tema sissetulek 170 eurot kuus, mille eest korterit ei üüri. Samasugune olukord on noorel kahe lapsega perel. Kuigi isa käib teedeehituse peal tööl ja saab palka 500 euro ringis, ei ole neljaliikmelisel perel võimalik selle eest endale Tallinnas korterit soetada ja selle kõrvalt ära elada. Mehe töö sõltub ilmaoludest, mistõttu ei ole see teenistus kuigi stabiilne. „Vanemad ei saanud meid aidata, ema on mul ise kodutu,” selgitas 20-aastane Valentina. Valentinal on keskkool veel lõpetamata, tema teine laps sündis nelja kuu eest sealsamas kodutute keskuses. Tema ja teiste seal üles kasvanud laste jaoks on see nende lapsepõlvekodu.
Nagu paljudel saatusekaaslastel on ka Dianal eelmisest elukohast üleval korteri üürivõlg, mis tekkiski seetõttu, et ta ei suutnud korterikulusid oma palga eest tasuda. Nii et sellest piskustki, mis tema sissetulek nüüd on, maksab ta veel 50 eurot kuus eelneva võla kustutamiseks. „Kui üürisin korterit, siis koos kommunaalmaksete ja küttega küündis kõik kokku talvekuudel 5000 kroonini, tollal olid veel kroonid,” kirjeldas naine. „See on julm raha, mida nõutakse. Palgad ei tule järele.”
300–400-eurone palk on võrdlemisi levinud riigiteenistuja palk. Selliste sissetulekutega peavad arvestama näiteks raamatukoguhoidjad, hooldajad ja paljud teised töötajad. Riik on hinnanud sellise palgataseme vääriliseks ja õiglaseks. Elamispindade üürihindu arvestades tuleb aga ka riigiteenistujal põhimõtteliselt elama minna tänavale.
Paljassaare majutusüksuse juhi Aime Lautoni sõnul on neil ruumi vaid 11 perele – kokku veidi üle 30 inimesele. Lastega peredele mõeldud sotsiaalmajutusüksusi on Tallinnas neli ja neis on kokku 335 kohta. Samal ajal on neile majutusüksuse kohtadele järjekorda registreeritud juba ligi 400 inimest. Kuna praegustel elanikel ei ole kuhugi eest ära minna, ei saa uusi inimesi vastu võtta.
Need ootel inimesed elavad kas tuttavate või sugulaste juures, rännates ühe juurest teise juurde, või elavadki oma kodudes edasi võlgasid üha suuremaks ja suuremaks kerides.
Eelmisel aastal Tallinna sotsiaaltöö keskuse tehtud kodutute uuringust selgus, et Tallinnas elas tervelt 1225 koduta inimest. Kusjuures 183 neist on lapsed.
Kodutuks jäämise peamise põhjusena nimetasid inimesed väljatõstmist, sundmüüki ja lepingu lõpetamist. Sellele on järgnenud või sellega kaasnenud perekondade lagunemised. 27 inimest tõid kindlalt esile, et kodutuks jäämise põhjus oli see, et nende eluruum oli olnud kellegi pangalaenu tagatiseks. 15 kodutut olid lastekodus üles kasvanud noored. Mitmel puhul jäid inimesed kodutuks, sest tulid ära oma alkohoolikutest või vägivaldse käitumisega pereliikmete juurest. Enamik inimesi oli raskuste tekkides jäänud juriidilise abita.
Ka selgus uuringust, et peamine probleem ei ole see, et ei ole tööd, vaid et töö eest makstav palk on nii väike. Mingisugune sissetulek oli seejuures enamikul, aga sellest lihtsalt ei piisa, et eluaseme eest tasuda. Nagu märkis Tallinna sotsiaaltöö keskuse juht Kersti Põldemaa: kõige hinnatum kaup Tallinnas on puuküttega ühetoalised korterid. Neid aga napib. Näiteks Lasnamäe lõppu Raadikule ehitatud linna munitsipaalkorterid ei sobigi tõelistele abivajajatele, kuna need on pindalalt võrdlemisi suured ja kommunaalmaksed käivad inimestele üle jõu.
Sotsiaalmajutusüksused on üks kõrgema klassi abipakett, mida jagub vähestele. Klass madalam variant on varjupaigad, kus on kokku 122 kohta. Need on mõeldud toimetulekuraskustes inimestele, kellel võimaldatakse seal elada kuni 22-kesi ühes toas. Kõige viimane aste enne tänavat on öömajad, kus on kokku 124 kohta ja kus saab viibida tõesti vaid öösiti.
Praegu on inimene, kellel puudub igasugune algkapital, sunnitud veidigi suuremate kulutuste katmiseks võtma kallist pangalaenu. Sellest aga, nagu elu on näidanud, võib pankade seatud tingimuste tõttu hoopis uusi probleeme tekkida. Seetõttu pakuvad sotsiaaltöötajad välja idee:
Kaaluda madalaprotsendilise sotsiaallaenu või toimetulekulaenu teenuse loomist, mis oleks vaestele, kuid juba resotsialiseeritud inimestele abiks näiteks neil juhtudel:
1) Majutusteenusest loobumisel ja üüripinnale elama asumisel. Üürikorterisse elama asudes on tihti vaja tasuda korraga kolme kuu üür ja tagatisraha.
2) Kiire abi kõrgeprotsendiliste laenulepingute lõpetamisel. See oleks võlanõustamisega seotud teenus.
3) Puuetega inimestele abivahendite soetamisel. Võimaldaks soetada ka kallimaid abivahendeid.
4) Majapidamismasinate soetamisel. Abiks lastega peredele.
Laenude andmiseks võiks luua spetsiaalse fondi, selgitas Tallinna sotsiaaltöötajate nimel Kersti Põldemaa. Laen võiks olla madalaprotsendiline ja kohaliku omavalitsuse garantiiga. Näiteks kui osutub, et inimene ei suuda laenu tagasi maksta, saab ta kohalikust omavalitsusest sotsiaaltoetust laenu tasumiseks. Ent kuigi see ettepanek käidi välja juba mullu, ei ole linnavalitsus vedu võtnud. „Osaliselt kindlasti võimaluste ja eelarveliste vahendite olemasolu põhjal saab hakata soovitatud teenuseid perspektiivis rakendama,” vastas linna Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialist Andrus Toompuu.Kodutute soovidTallinna sotsiaaltöö keskuse tehtud uuringus küsiti kodututelt ka nende suurimate soovide kohta.
Loomulikult vastas enamik küsitletuid, et nad soovivad kodu, enamasti väikest ja odavat korterit. Paljud soovisid ka tööd, võlgadest vabaks saamist, toiduabi, arstiabi, juriidilist abi. Üksikud vastajad sõnastasid veel soove:
••5 inimest soovisid, et saaksid Tallinnasse sissekirjutuse;
••4 inimest soovisid vabaneda sõltuvusest;
••4 sotsiaalmajutusüksuste elanikku soovisid lapsele lasteaiakohta;
••2 tänaval ja varjualustes elavat inimest soovisid viisakaid riideid ja sokke;
••4 öömajade elanikku soovisid, et Põhja-Tallinnas võiks olla kodutute päevakeskus, kus saaks pesemas käia ja pesu pesta;
••2 inimest soovisid juriidilist nõustamist;
••1 öömaja elanik soovis endale elukaaslast;
••1 sotsiaalmajutusüksuse elanik soovis elukaaslast ja last;
••1 sotsiaalmajutusüksuse elanik ütles, et tahab last tagasi saada;
••1 sotsiaalmajutusüksuse elanik soovis elada koos oma lastega;
••1 tänaval ja varjualustes elav inimene soovis, et kioskites lõpetataks odekolonni müümine;
••1 inimene soovis rohkem iseseisvust.