Kirjastajad roogivad lasteraamatutest vandesõnad välja
Otfried Preussleri raamatus „Väike nõid” kohtub peategelane karnevalikostüümides lastega, keda nimetatakse originaaltekstis neegriks ja eskimotüdrukuteks. See on üks paljudest klassikalistest teostest, mille uustrüki kavatseb kirjastaja välja anda nüüd rassistlikuks peetava sõnavarata, vahendas selle kuu alguses Saksa ringhääling Deutsche Welle. Juba 2009. aastal korrigeeris Saksamaa kirjastus Thienemann „Pipi Pikksukka” ja asendas seal „neegrikuninga” „Lõunamere kuningaga”.
„Kuradid” kadusid
Eestis oli lasteraamatu väljendusviisiga teistmoodi kimpus kirjanik Juhan Voolaid, kelle detsembri lõpus trükivalgust näinud poiste elust rääkivast teosest „Kullamäe lood” vägisõnade eemaldamisega toimetaja kõvasti tööd tegi. „Koristasime raamatust ikka paarkümmend „kuradit” välja, samuti järjekindlalt mõne väljendi, nagu „Mine p**se!”” märkis Atlexi kirjastuse projektijuht Anu Stolovitš.
Kirjanik Voolaid selgitas, et kuna „Kullamäe lood” on tema esimene lasteraamat, siis ei olnud ta kõnepruugis kindel ja talle endalegi üllatuseks oli teosesse sattunud vägisõnu. „Mingeid karme roppe sõnu seal polnud,” kinnitas ta.
Kirjanik ja toimetaja muutsid osa väljendeid, näiteks asendasid kõik „kuradid” peale kahe siiski pehmematega, nagu „kuram” ja „pagan”. Autor kirjutas ümber ka peatüki, mis rääkis pullisitlastest – neist said pekisaaglased.
Voolaid märkis, et jäi toimetamistööga väga rahule, sest see toimus temaga koos ja tekst sai tänu sellele parem, sest vägisõnade asemele leidsid nad mahlakaid ja sobivamaid väljendeid. Tänu toimetamisele on tal ka edaspidi kogemusi, milliseid sõnu pruukida.
Tänapäeval toimetatakse tekstides esinevaid vandesõnu Nõukogude ajaga võrreldes pigem liiga vähe ja keelekasutus peaks olema lastepärasem, nentis tõlkija ja Tähekese peatoimetaja Ilona Martson. Siiski ei tohiks eesti lastekirjandust eriti puudutada rassismiküsimused.
Martson tõlkis hiljuti vene keelest eesti keelde raamatut, kus vanaisa muutus mustanahaliseks, kui hõõrus end pimedas saunas seebi asemel šokolaadiga. Ta jättis ikkagi sisse sõna „neeger”, sest tegemist polnud rassistlikult kriitilise tekstiga, samuti oli see sõna algtekstis kirjas.
Kroonid rublade asemele
Ent tekstide tänapäevastamiseks ja lastele arusaadavaks tegemiseks on näiteks muudetud nääre jõuludeks, selgitas Martson või kirjutatud raamatusse „Pille-Riin” rublade asemele kroonid.
Kuigi noored kasutavad ise hullemaid väljendeid kui raamatuis, peaks kirjandus Stolovitši hinnangul olema eeskujuks ja kandma kasvatuslikku mõju. „Lapsel peab tekkima soov olla parem ja viisakam,” selgitas ta. „Keel muudab inimese sisemaailma ning laps pole prügikast.”
Kuna kirjutatud tekst on üks allikaist, mida usaldada, saavad lapsed sealt vägisõnade kasutamiseks kindlust juurde, nentis Martson. „Kui siis vanaema ütleb, et nii ei räägita, saavad nad väita, et raamatus on need sõnad kirjas.”
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm märkis, et õigustatud on pigem tegelase jutus kui autoritekstis esinevad väljendid. Alles võivad jääda pigem tegelaskõnes olevad sõnad, mis sobivad ka tegelase iseloomuga. „Pole ju mõeldav panna mõne jõmmist tegelase suhu Toomas Hendrik Ilvese kõnepruuki,” lausus Tänapäeva kirjastuse juht Tauno Vahter.
Osas lasteraamatutes on autorid vägisõnadega võidelnud ja nende asemele midagi tehislikku pannud, kuid see lugejat ei meelita, nentis Vahter. Nimelt on lastel lihtsam sisse elada loomulikku teksti, kus pole kunstlikke ja teksti mittesobivaid väljendeid.
KOMMENTAAR
Jaak Urmet alias Wimberg
kirjanik
Vägisõnadel võib raamatus olla kindel eesmärk
Lapsi ei saa klaaskupli sees hoida. Kirjandus peab ikkagi kajastama elu kogu selle mitmekesisuses, mitte jutlustama pedagoogide unelmaid. Vägisõnadel võib olla ka kunstiline eesmärk, näiteks edastada emotsiooni, et maailmas pole kõik roosa ja rõõmus, vaid esineb ka muid tundeid.
