TÄISMAHUS: Hiigelputukad haukavad maa all kivi
„Päikest näeb nii vähe,” nurisevad kontorirotid suitsunurga aknast halli talvetaevast vahtides ja lähevad siis tagasi tööle – hiirt liigutama, e-kirju saatma, tegema oma igapäevatööd, mida nad lõunalauas vesteldes nimetavad raskeks, nõudlikuks ja vahel isegi tervistkahjustavaks. Ülaselja pinged ja kuivad silmad, mõtelge!
Külaskäik Ojamaa kaevandusse paarikümne kilomeetri kaugusel Kohtla-Järvest paneb asjad natuke teise perspektiivi. On töid, kus kõige suurem oht ei ole kerge lihasvalu ülaseljas ja suurim pingutus saata neli e-kirja tunnis.
Hingamisaparaat kaasa
„Siit tõmbad lahti, siis asetad nina peale, hingad!” selgitab töökeskkonna spetsialist Nikolai Malõšev kaevanduse sissepääsu juures hingamisaparaadi kasutamist. Iga kaevandusse siseneja peab peale kiivri ja lambi võtma kaevandusse kaasa ühe sellise aparaadi. Et kui midagi juhtuma peaks, oleks mõneks ajaks hingamisabi. „Siin töötab vaid paar inimest, kes üldse kunagi seda kasutama on pidanud, see on vaid ettevaatusabinõu,” lohutab projektikoordinaator Larissa Puhilas.
Ojamaa kaevandus asub 30 meetri sügavusel, kuhu pääseb mööda kõhedaks tegevalt järsku kaldšahti. 250 meetrit teed, 12% langust. Nagu mägedes. Kõhe on küll vaid külastajal. Töökeskkonna spetsialist Malõšev juhib alla suunduvat autot harjunud ilmel. Igapäevane asi, teadagi. Automakist kõlab Amy Winehouse’i „Back to black”. Lugu on sümboolne. Kaevanduses on pime. See ei tohiks olla mingi üllatus, aga pimedus ometi ehmatab. Pimedust on nii palju, et see haarab kõik endasse. Niipea kui autotuled või pealamp kustuvad, on ümberringi jäägitult pime. Lambirida valgustab vaid peastrekki – nelja kilomeetri pikkust nn põhikoridori – ja töö praeguses etapis vajalikke kõrvalstrekke. Ülejäänu on puhas pimedus. Selles pimeduses soliseb vett, mida pidevalt ära pumbatakse, ja jalge all lirtsub põlevkivimuda. Sooja on küll kaheksa kraadi, aga niiskus tungib kontideni. „Siin on raske olla. Mina olen siin olnud kõige kauem viis tundi järjest ja juba see oli väsitav. Aga mehed on siin mitu tundi kauem...” ütleb Puhelis.
Kuigi Ojamaa kaevandus on väike, tasub siin liikuda autoga, sest strekid teevad juba praeguseks kokku 35–40 kilomeetrit teid. Kui mõnda töökohta lähemalt vaadata, tuleb siiski auto pealt maha tulla ja jalgsi edasi minna. „Kopplaaduri eest tuleb ära astuda. Nad ei näe sind,” manitseb Puhelis. Astun ehmunult seina äärde. Malõšev vaatab üles, osutab, et tuleks seina juurest eemale tulla. Laes on näha lahtikihistunud plaati. See võib alla sadada. Insener võtab mehepikkuse kirka ja kangutab poollahtise plaadi alla. Sellega käsitsitöö tänapäeva kaevanduses piirdubki. Seda pole õnneks palju, sest kõik laed on turvatud ja vaid üksikutes kohtades on mõni kivilahmakas potentsiaalne oht. Seegi ei lase valvsust kaotada.
Röögatu suur kopplaadur
Masinate ühtlasest rümast hakkab ühe masina möirgamine järjest lähemale jõudma. Pimedusest paitavad esmalt veidi ämblikusilmade laadselt asetsevad tuled ja siis juba hiiglaslik lõuatäis põlevkivi. Röögatu suur kopplaadur, mis tundub vaevu-vaevu strekki liikuma mahtuvat, heidab oma hiiglasliku suutäie kive konveierilindile, keerab end uskumatu väledusega kohapeal ringi ja kaob uue kopatäie järele. Suur masin tagurdab, pöörab, sööstab ja kallab putukliku graatsia, kiiruse ja vilumusega. „Ma olen mõelnud, et ei tea, kuidas need mehed oma sõiduautodega veel sõidavad,” imetleb Puhilas. Need mehed tunnevad oma tööd. Hiljem saan korraks kopplaaduri kabiini ronida. Selgub, et hoiatus laaduri teelt kõrvale hoida oli täiesti õigustatud. Väljavaade akendest on piiratud, pealegi istub juht sõidusuuna suhtes küljetsi. Ometi liiguvad need masinad strekinurkade vahel uskumatu täpsusega.
Kaevanduses ringi liikudes ja eri tööetappidega tutvudes kaob suunataju kiiresti. Kui teejuhid jätaksid võõrad kaevandusse omapäi, oleks sealt raske välja pääseda. Kõik on ühtlaselt pime.
Inimesi tundub siin toimetavat imevähe, kuigi tegelikult töötab kaevanduses 80 meest ja naist. Nad kaovad selle ruumi peale ära. Töö käib siin kolmes vahetuses. Liigutakse tasapisi kivi haugates maa all edasi – ankurdamine, puurimine, lõhkamine, koristamine.
Eri tööetappide vahel liigeldes eksib korra isegi teejuht Malõšev. Keerab autonina ühte vahesse, pidurdab, jääb korraks mõttesse ja juhib auto siis edasi. Keerab mõnikümmend meetrit edasi teise, eelmisega võhiku pilgu jaoks täiesti samasugusesse koridori.
Siis viib ta külalised eksimatult edasi pinnale. Selleks et kaevanduse ja maapinna vahel liikuda, on vaja läbida lüüs: kaldšahti kummaski otsas on õhukindlad uksed. Mõlemad uksed ei tohi korraga lahti olla. See viiks kaevanduse ventilatsioonisüsteemiga tagatud õhu tasakaalust välja.
Maapinnal paistab päike, on külm talvepäev. Päike tundub liiga ere, aga kuiv külm on maa-aluse niiskusega võrreldes meeldiv. Kontorirott võib hiireliigutamise juurde naasta. Aga arusaam tööst on muutunud.
Kaevanduse omanik on Viru Keemia Grupp (VKG).
Kaeveloa järgi küündivad Ojamaa põlevkivivarud 58,7 miljoni tonnini.
Aastane maksimumtoodang on u 2,5 miljonit tonni põlevkivi.
Kaevanduse tööeaks on plaanitud kuni 20 aastat. Pärast seda lastakse sel veega täituda.
Kaevanduse lõplikuks pindalaks kujuneb plaanide järgi u 17 ruutkilomeetrit. Seega on selle maa-aluse tänavatevõrgu pindala suurem kui mõnelgi Eesti linnal. Võrdluseks: Haapsalu linna pindala on 10,6 ja Keilal 11,7 ruutkilomeetrit.
Kuidas kaevandatakse põlevkivi?
1.Uut kaevandust luues või kaeveala laiendades rajavad läbindajad esmalt peastreki ja selle kõrvalstrekid.
2. Kõrvalkoridoridest hakatakse külgedele liikuma nii, et valmis kaevandus näeb välja nagu kärg või sammassaal. See, kust ja kui palju põlevkivi võtta tohib, arvutatakse ja mõõdetakse täpselt paika – seda tööd teevad markšeiderid.
3. Edasi algab nn päris töö: külgstrekist kõrvale purustatakse ettevaatlikult väike osa kavandatava kaevanduskambri seinast. Seejärel tekkinud avauses ankurdatakse lagi ehk muudetakse ülemised kihid varisemiskindlaks. Selleks puuritakse lakke pikad metallvardad, mis ülemisi kivimi- ja pinnasekihte paigal hoiavad. Ankrute jaoks puurib augud ja asetab need paika suur masin, millega opereerib väiksema süntesaatori suuruse puldi kaudu tööline, kes ei pea ise kordagi potentsiaalselt ohtliku lae alla astuma.
4. Edasi saabuvad tööplatsile puurijad. Nemad puurivad turvatud lae all töötades kivimseina augud lõhkeaine jaoks. Aukude paigutuse on insenerid enne täpselt paika arvutanud.
5. Seejärel tulevad lõhkajad. Nad paigutavad valmis puuritud aukudesse lõhkeaine, annavad ümbruskonnas töötajaile teada, et nüüd tuleb sealt lahkuda, ja siis annavad kaugemalt süüdet. Plahvatus varistab maha mõõdetud koguses põlevkivi.
6. Seda saabuvad koristama kopplaadurid. Nad haaravad maast mitu kuupmeetrit põlevkivitükke korraga ja toimetavad need kõrvalstrekis jooksvale ajutisele konveierile, millel need läbivad purusti. Ajutine konveier, mida vastavalt kaevealal edasiliikumisele lahti monteeritakse ja edasi tõstetakse, viib oma peenestatud saagi peakonveierile. See jookseb kaevanduse peastrekis ja jääb paika kogu kaevanduse eluajaks.
7. Peakonveier toimetab põlevkivi maapinnale ja viib sealt edasi kõrgesse punkrisse, kust kivi liigub edasi rikastamistehasesse.
8. Maapealses rikastamistehases tegelikult midagi kivile juurde ei panda, kuigi nii võiks nimetusest arvata. Tegelikult eraldatakse seal vaid põlevkivist lubjakivi.
9. Rikastatud ehk puhastatud põlevkivi suunatakse Ojamaa kaevandusest edasi, mööda Eesti pikimat väliskonveierit tehasesse, kust sellest toodetakse põlevkiviõli.
10. Järele jäävast lubjakivist tehakse killustikku või kasutatakse seda vanade karjääride täitematerjaliks.
GALERII.
-1- Kuigi maa all on niiske, hõljub puurimistöödelt vallanduv tolm ikkagi õhus. Ilma respiraatoriteta seal tööd ei tehta. -2- Kui muidu teeb lae ankurdamise ehk varisemiskindlaks muutmise töö ära masin, siis mehe ja temaga sama pika kirka ülesandeks jääb tugipalgi masinale paika seadmine. -3- Kopplaadur kallab oma suutäie konveierile, mis põlevkivi maapinnale kannab.
