David Basulto: arhitektuuriblogijate Baruto ehk Infolevi mõju linnastumise ajastul

Tšiili arhitektuuriblogija David Basulto missioon on levitada häid ehituskunstilahendusi üle maailma. Tema sõnul on sotsiaalne vastutus arhitektidele kriisi tõttu paremini kohale jõudnud. Arhitektuuriharidus on liialt ühetaoline, kuid leidub koole, kus diplomitööks on valmis ehitatud objekt.

Eestis visiidil viibiv Tšiili päritolu David Basulto on koos David Assaeliga maailma ühe enam loetud arhitektuuriblogi ArchDaily initsiaator ja toimetaja. Nii nagu ajaveebi nimigi viitab, keskendub ArchDaily kõigele päevakajalisele ehituskunstis. Basulto missiooniks on kaasa aidata nende kolme miljardi inimese elukvaliteedi tõusule, kes linnastumise senise statistika ja edasiste prognooside kohaselt järgmise 40 aasta jooksul linnadesse ümber kolivad. „Kõigi nende kolme miljardi inimese eluolu hakkab otseselt sõltuma sellest, milliseid otsuseid arhitektid oma loomingus teevad,” lausub Basulto.

Blogi kui ettevõte

2008. aasta märtsis asutatud veebiplatvorm pakub muu hulgas teavet arhitektuurivõistluste, projekteerimises kasutatava tarkvara, uute materjalide ja toodete ning sündmuste kohta. Intervjueeritute seast leiab põnevaid tegelasi teada-tuntud „staaridest” nagu Norman Foster, Renzo Piano ja Jean Nouvel kuni tärkavate tulevikulootuste ja tõsisemate visionäärideni.

Teadmiste hoogsast levikust kasu lõikamine ja inspiratsioon kolleegide loomingust on see, mida edukas arhitekt argipäevas vajab ja mida Basulto pakub.

„Igal ettevõttel peab olema missioon ja ambitsioon,” ütleb Basulto. ArchDaily on tema jaoks pigem kindla missiooniga ettevõte? „Jah, just ettevõte, mitte meediaväljaanne,” kõlab vastus. Aga miks blogida just arhitektuurist ja arhitektidest? „Mina ja David [Assael] tahtsime mõlemad õppida arstiks, kuid jõudsime arhitektuurini. Nendel valdkondadel on ühisosa, mis puudutab inimeste teenimist laiemas mõttes. Aga ma arvan, et mis tahes eriala me oleksime valinud, oleksime ikka teinud vastava blogi,” vastab Basulto. „Kui astud arhitektuurikooli, oled omadega sees. Arhitektiteele juhtudes võtad ette reisi, millel on üheotsapilet. See amet nõuab niivõrd suurt kirge ja pühendumist,” lisab Basulto, kes käis koolis Tšiilis, kuid on palju reisinud.

Kas arhitektuurikoolid riigiti ka erinevad? „See on kummaline, kui sarnased on kogu maailma arhitektuurikoolid. Igal pool õpetatakse arhitekte enam-vähem sama, nn stuudiomudeli järgi,” on Basulto tähele pannud. Kuid ka blogi on ju teadmiste jagamise keskkond, omamoodi kool. „Nii David kui ka mina mõtisklesime ajaveebi luues, kuidas infolevi haldamine ja teadmiste jagamine tähendab võimu, kuid keegi polnud teinud blogi spetsiaalselt arhitektuuri ja urbanismi jaoks. Tšiilis oli parasjagu käimas mitu olulist linnaehitusprojekti, kus ehitati pilvelõhkujaid, mis ilmselgelt muutuvad ühe või teise linna sümboliks, aga inimestel polnud aimugi, kuidas need kõrghooned välja näevad. Nii alustasime esmalt Plataforma Urbana (linnaplatvorm – toim) veebiga, mis keskendus algul Santiagole ja Tšiilile ning oli hispaaniakeelne, kuigi mõeldud kogu elanikkonnale, mitte ainult arhitektidele-planeerijatele,” meenutab Basulto. „Sealt edasi mõistsime, et arhitektidel on vaja oma loomingut reklaamida, nii et neid kutsutaks kinnistel võistlustel osalema ja et nad saaksid kliente: nii lõime ka teise veebi, millele sai nimeks Plataforma Arquitectura (arhitektuuriplatvorm – toim),” räägib Basulto. Basulto ja Assael mõistsid, milline potentsiaal on sel, kõigel globaalses mastaabis, ning läksid üle inglise keelele ja kolisid üleöö, kaks kätt taskus, New Yorki.

Kriisi lainel edukaks

„Teave meie tegemiste kohta levis suusõnaliselt, samal ajal kui meie muudkui käisime arhitektidel büroodes külas, et paremini aru saada, mismoodi nad töötavad ja millest mõtlevad,” läheb Basulto hoogu.

„Parasjagu oli ju kriisi algus ja Lehmani-vendade pankrotiskandaal. Arhitektid püüdsid finantskriisi saabudes pinnale jääda. Igal arhitektil on oma väike referentside raamatukogu, kus on olemas kõik, mis neid on elu jooksul inspireerinud. Meie, arhitektid, õpime oma isiklikust kogemusest, me reisime ja teeme tähelepanekuid. Vaesemates ühiskondades puudub infole sedavõrd avar juurdepääs, pole võimalusi reisimiseks. Võtame näiteks mõne maakohas tegutseva Tšiili arhitekti, kes peab projekteerima hea soojaisolatsiooniga maja kusagil mägedes: kui tal on võimalus õppida Skandinaavia arhitektide kogemusest, kuidas maju soojustada, siis saab ta ka Tšiili mägikülas nutika lahenduse välja pakkuda,” toob Basulto näite.

Enamik linnastumist leiab tulevikus aset just nimelt nendes piirkondades Aasias, Ladina-Ameerikas, Aafrikas ja mujal, kus on jätkuva ehitusmahu kasvades arhitektidest puudus, samal ajal kui nn arenenud riikides on arhitektide ja teadmiste üleküllus. „Mõistsime ühtäkki, et meie ülesanne on jagada neid teadmisi ja oskusi seal, kus neid kõige enam vajatakse,” võtab Basulto oma missiooni kokku.

Sellel medalil on ka teine pool, sest mida enam teatud lahendusi üle maailma kopeeritakse, seda enam arhitektuurimaailm ühtlustub. „Arhitektidel on huvitav omadus: nad juhinduvad oma egost. See välistab võimaluse, et nad vabatahtlikult midagi otse maha kopeerivad,” on Basulto positiivne.

Ego teenib ühiskonda

Mõiste ego kui oma võimete teadvustamise mehhanism ei peaks loomulikult otsemaid seostuma egoismiga: kas Basulto on oma reisidel kohanud arhitektuuripraktikaid, mis on üdini omakasupüüdmatud? „Sotsiaalne vastutus on miski, mis on arhitektidele kriisi tõttu paremini kohale jõudnud. Architecture for Humanity, mida juhib Cameron Sinclair, teeb kõik selleks, et head arhitektuurilahendused oleksid kättesaadavad nendes maailma paikades, kus neid on vaja, kuid pole rahalisi vahendeid. Kabulis ehitasid nad näiteks valmis rulapargi, kus sõjas olevad pooled loobusid võitlemisest, seega muutus rulapark kui linnaehituslik ruum, arhitektuurne objekt, rahupidamise metafooriks. Teine näide on ELEMENTAL Tšiilist, mis tegeleb sotsiaalmajadega,” pakub Basulto. Tšiili naftakompanii toetatud initsiatiiv ELEMENTAL on valmis ehitanud tuhandeid eluasemeid ühiskonna kõige vaesematele kihtidele. Viimasel Venezia biennaalil esitles Tšiili näitusega „Magnet ja pomm” linnaehituslikke ja arhitektuurseid lahendusi sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks, mis on seni jäänud samaks, hoolimata riigi sissetulekute kolmekordistumisest.

„Nad [ELEMENTAL] lähevad kõige raskema osa kallale: linnaehituspoliitikasse, kus tuleb tegeleda sotsiaalsete probleemidega. Arhitekt peab seal end tagaplaanile seadma ja rakendama oma oskusi ühiskonna hüvanguks,” rõhutab Basulto. „Meie saame sellise lähenemise esile tõstmiseks teha oma valiku, milliseid projekte publitseerime ja milliseid mitte.”

ArchDaily koosneb laias laastus kahest komponendist, arhitektuursetest projektidest ja artiklitest. „Meie toimetuses töötab ligikaudu 30 inimest, oleme kõik sama laua taga ja arutame omavahel pidevalt, mis maailmas toimub ja kuivõrd on arhitektid erinevatesse ühiskonnaprotsessidesse segatud nii valitsuste tasemel kui kinnisvaraarenduses, erasektoris. Teame, et arhitektide aitamiseks on vaja rääkida kõigest, millega nad vastakuti seisavad.”

Arhitektuuriharidusest

„Mul oli au juhendada kursust ühes Tšiili kohalikus arhitektuurikoolis, mille direktor oli võtnud selge suuna teistmoodi haridusmudelile, kus diplomitöö on valmis ehitatud arhitektuurne objekt. Mitte mõni väike installatsioon või näitus, vaid midagi enamat, alates kioskist kuni tuletõrjedepooni. Enamik neid valminud projekte on ühiskondlikud objektid, mille jaoks on tudengid iseseisvalt rahastustaotlusi koostanud ja eelarveid valitsusasutustest ja sponsoritelt välja rääkinud. See kõik lisab ju elukogemust! Süvendab reaalsustaju, kuidas arhitektina oma projekte teoks teha. Omandades sellised oskused noorena, ajal, kui sul on veel energiat, on edaspidi kõik võimalik,” ütleb Basulto.

Tema arvates võiksid arhitektid oma büroode koosseisu kaasata rohkem äriinimesi: „Ma ei tea, kuidas on lood Eestis, kuid nii mõneski riigis ei peeta seda heaks tooniks, kui arhitektuurist räägitakse kui ärist. Justkui peaks „äri” sõna kasutamine automaatselt vähendama arhitektuursete lahenduste kvaliteeti.” Tuleb tunnistada, et see on tõepoolest imetlusväärne ja harukordne, kui arhitekt on süstemaatiliselt võimeline kinnisvaraarendajaid ohjama nii, et sünnib hea – eksperimenteeriv ja sensuaalne, innovatiivne ja originaalne tulemus. „Sageli on nendel loojatel kõrval vastava haridusega andekas ärijuht,” teab Basulto.

Hea arhitektuuri levik

Kui teadlik on Basulto oma tegevuse mõjusfäärist? „Muidugi oleme trendiseadjad: meil on ju sedavõrd suur lugejaskond. Kui terve kuu vältel publitseeriksime vaid punaseid maju, siis kindlasti suureneks punaste majade osakaal arhitektuuriloomingus üle kogu maailma,” naerab Basulto. Siiski, ajaveeb ei anna edasi ruumikogemust. „Seepärast ongi arhitekti jaoks tähtis reisida, isiklikult kohale minna, kogeda ruumi. Näiteks Diller + Scofidio arhitektuuribüroo edu võti seisneb selles, et nad on „kogemuse disainerid”, mitte niivõrd hoonete projekteerijad,” nõustub Basulto. „Aga ma olen kindel, et blogijatena saame tehnoloogia arenedes tulevikus pakkuda mitmekülgsemaid, kogemuslikumaid võimalusi arhitektuuriprojektidega tutvumiseks,” ootab Basulto uusi tuuli.

Kõnelda arhitektidest kui kogemusdisaineritest eeldaks, et arhitektid on avatud mitte ainult uutele tehnoloogiatele, vaid ka teistele kultuuri ja teaduse valdkondadele, mille keskmes on tunnetuslik, näiteks etenduskunstid, bioloogia... „Isegi kui nendel valdkonnaülestel koostööeksperimentidel ja novaatorlikel katsetustel pole esmapilgul otsest praktilist väljundit, siis on püüdlused eriala piire ületada üliväärtuslikud. Seitse last kümnest, kes sünnivad homme, asuvad tööle ametikohtadel, millest meil pole täna aimugi,” mõtiskleb Basulto.

Mida see homne laps ja tulevane arhitekt edaspidi vajab? „Empaatiavõimet ja psühholoogia tundmist on see-eest arhitektil alati vaja, et inimesi mõista. Aga küsimusele, mis on elu mõte, oskab ta päriselt vastata alles siis, kui tunneb iseennast,” jätab Basulto mõttele ruumi.Kes ta on ja mida teeb?••David Basulto Tallinna-visiidi eesmärk oli aidata Eesti arhitektide liidul valida seekordne noore arhitekti preemia laureaat. Kandidaadid on: Aet Ader, Kadri Klementi, Katrin Koov, Indrek Näkk, Toomas Paaver, Indrek Peil, Veronika Valk, Salto AB.

••Basulto on olnud ka XVII Tšiili arhitektuuribiennaali žürii liige ja Tšiili ekspositsiooni koordinaator Ecuadori XVII Pan-Ameerika biennaalil.

••Samuti Horvaatia 44. arhitektuurisalongi külaliskriitik ja osalenud Kataloonia noorte arhitektide ühingu 2010.aasta noore arhitekti preemia žürii töös.

••2009. aastal valis Tšiili mõjukaim El Mercurio ajaleht Basulto 100 noore liidri sekka.

••New Yorgis tegutsev Endeavor Foundation on andnud Basultole Endeavori ettevõtja tiitli.

Vaata ka: archdaily.com