TÄISMAHUS: Kas Stalin säästis Eesti korpust Stalingradis hukkumisest?
Veebruari algul möödub 70 aastat Teise maailmasõja Stalingradi lahingu lõpust, kus hukkus üle miljoni sõduri. Palju ei puudunud, et Stalingradi hakklihamasinasse oleks Punaarmee poolel sattunud ka Eesti laskurkorpus.
„Korpuses oli tollal umbes 18 000 meest. Kui meid oleks saadetud Stalingradi alla, siis poleks korpusest midagi alles jäänud,” on Eesti laskurkorpuse veteranide Tallinna ühenduse sekretär Valentin Villemsoo veendunud. Korpuse ajalugu uurinud Villemsoo oli Lõuna-Venemaal peetud Stalingradi lahingute ajal kõigest 19-aastane.
Villemsoo sõnul kaotasid Punaarmee üksused viis kuud kestnud lahingutes Stalingradi all 90% oma isikkoosseisust. „Piltlikult öeldes oli seal soldati keskmine eluiga 24 tundi. Polk (paar tuhat meest – J. P.) pidas seal keskmiselt vastu kolm-neli nädalat, siis oli rivist väljas,” kirjeldab Villemsoo. „No mis oleks meist seal järele jäänud?”
Stalingradi alla sattudes oleks Villemsoo hinnangul korpusest terveks jäänud ehk mõni tuhat meest, ülejäänud oleksid kõik hukkunud või invaliidistunud. „Ma olen rääkinud Stalingradi all ellujäänud veteranidega, kes kõik kinnitasid, et sealt eluga pääseda oli ime,” räägib ta.
Ei saa muidugi öelda, et Eesti korpusel oleks väga vedanud, sest Stalingradi asemel saadeti nad lahingutesse kodule lähemal Pihkva oblastis Velikije Luki all. Seal pidas korpus sakslastega samuti veriseid lahinguid – korvamatu kaotus oli vähemalt 6500 meest –, aga enamik neist jäi ikkagi ellu. Villemsoogi sai seal kaks korda haavata, aga ta saab vähemalt sellel kevadel oma 90 aasta juubelit tähistada.
Legend räägib, et Eesti korpuse päästis Stalingradi alla saatmisest Nikolai Karotamm. Muidu Stalinile ülikuulekas tollane Eestimaa kommunistliku partei juht Karotamm oli väidetavalt julgenud Stalinile kurta: kui korpus Stalingradi all „magama pannakse”, siis kellega ta Eestit sakslastest vabastama läheb?
Karotamm oli Stalinile rõhutanud eelkõige propagandaefekti: Eesti väeosal oleks kasulik marssida Tallinnasse just pärast sakslaste minemalöömist. Pärast Stalingradi aga oleks kahtlane olnud, kas oleks olnud piisavalt ellujääjaid. Stalin olla järele mõelnud ja leidnud, et Karotamme jutus oli mõte sees. Järgmisel päeval käskinud Stalin Eesti korpuse Stalingradi saatmise peatada.
Villemsoo väidab, et talle rääkis selle loo endine Eesti NSV tsiviilkaitsejuht, kindralmajor Vello Vare, kes uuris Nõukogude ajal põhjalikult korpuse ajalugu. Sellele Eesti laskurkorpuse väheste elusolevate veteranide seas liikuvale legendile Karotamme ambrasuurile viskumisest on tänapäeval raske tõestust leida.
Karotamme lobitöö
Tänapäeva Eesti ajaloolastest kõige enam „punase” laskurkorpuse ajalugu uurinud Peeter Kaasik arvab, et ühest küljest on Karotamme roll Eesti sõdurite päästmisel ületähtsustatud, sest vaevalt sai Karotammel olla mingit suurt mõju selliste otsuste langetamisele. Teisest küljest pole jutud Karotamme lobitööst päris laest võetud.
Üks selge vihje Karotamme lobitööst selles küsimuses on Kaasiku kinnitusel kindlalt olemas. Nimelt oli Karotammel komme oma igapäevaste tegevuste kohta pidevalt märkmeid teha – neid on riigiarhiivis säilinud kaustade kaupa.
„Nii „stenografeeris” ta ka oma 1942. aasta 23. septembri telefonivestluse Staliniga. Sellest kirjutisest võiks ridade vahelt aru saada, et Karotamm polnud päris nõus korpuse formeerimiskohaga ning palus korpuse edasiseks tegevuspiirkonnaks määrata NSV Liidu lääne- või loodepiirkond,” räägib Kaasik karotammelikust poolloetamatust sirgeldusest. „Stalin lubanud väidetavalt asja kindralstaabiga arutada ja teatanud kaheksa kuni kümne minuti pärast, et kindralstaabi otsus on muudetud ja formeerimispiirkonnaks määratakse Jegorjevsk.”
Karotamme protesti tekitas ilmselt asjaolu, et 1942. aasta septembris määrati 7. ja 249. Eesti laskurdiviisi baasil moodustatud 8. Eesti laskurkorpuse formeerimiskohaks Volga jõe ääres asuv Kamõšini linn Saraatovi oblastis. Sealt oli Stalingradini (praeguse Volgogradini) napilt paarsada kilomeetrit. Väga võimalik, et sellise formeerimiskoha valik oli mõeldud korpuse Stalingradi rindele saatmiseks.
Nõukogude ajal välja antud põhjalik teos „Eesti rahvas Suures Isamaasõjas” kirjeldab olukorda ilma ühegi viiteta nii: „1942. aasta suve raske olukord rindel viis armee reserve ettevalmistavaid juhtivaid
asutusi mõttele suunata värskelt formeeritud Eesti laskurkorpus Stalingradi kaitsele. Selle otsuse muutis ära kõrgem ülemjuhataja J. V. Stalin pärast vastavaid läbirääkimisi EK(b)P keskkomitee sekretäri N. Karotammega.”
Sama raamat väidab, et korpuse lahingusse saatmisel paluti arvestada seda, et „korpus säiliks tulevaste lahinguteni Eesti NSV territooriumi vabastamiseks”.
Fakt on igatahes see, et korpuse uus formeerimiskoht Jegorjevsk asus Stalingradist kaugel – Moskva oblastis. Sealt saadetigi korpus novembris Velikije Luki alla.
Säilitamist väärt kaader
Valentin Villemsoo meenutab, et ka Jegorjevskis arutasid sõdurid omavahel Stalingradi alla saatmise võimalust. „Mäletan, et 354. polk ootas juba ešeloni, aga viimasel hetkel ei pandud neid peale,” räägib Villemsoo. „Pärast arvati, et neid võidi tahta saata Stalingradi poole, aga ega keegi ei rääkinud meile muidugi kunagi, kuhu meid võidakse saata.”
Ilmselt ei usu keegi, et vaid eestlaste elude säästmise pärast oleks muidu kümneid tuhandeid eestlasi küüditada, vangistada ja hukata lasknud Stalin käskinud oma kindralitel plaane muuta.
„Kui Stalinil olidki mingid kaalutlused Eesti korpust mitte saata Stalingradi alla, siis ainult pragmaatilised ning pikemat perspektiivi silmas pidades,” arvab Peeter Kaasik. „Õiges kohas poetatud vihje korpuse propagandaväärtusest võis ehk tõesti saada kaalukeeleks ning tuuagi kaasa Stalini isikliku sekkumise sõjalises mõttes üsna tähtsusetus küsimuses.”
Kaasikule on üldiselt jäänud Karotammest mulje, et mingid rahvustunded olid tal siiski säilinud, erinevalt tema kaasaegsetest Venemaa-eestlastest parteitšinovnikutest. „Võimalik, et ta sooviski korpust säästa. Kuid peamine mure oli tal ilmselt siiski tuleviku Eesti NSV tarbeks partei- ja nõukogude kaadri säilitamine,” pakub Kaasik.
Kindlad andmed Karotamme soovist laskurkorpust säästa on Kaasiku väitel 1944. aasta esimesest poolest. Sellest ajast on säilinud Karotamme kirjad mitmele Punaarmee sõjapealikule ja kõrgele parteilasele, kus ta vihjas Eesti tulevasele sovetiseerimisele, mistõttu „polevat otstarbekas väärt kaadrit kuulipildujatule alla saata”.
„Täpsemalt palus ta, et korpust – välja arvatud suurtükivägi – ei saadetaks lahingusse Narva all, vaid palus säilitada korpus Eesti NSV lõplikuks vabastamiseks. Kusjuures nii läkski!” ütleb Kaasik. „Mõistagi kartis Karotamm ka seda, et korpus jookseb Narva all lihtsalt üle. 1941. aasta Loode-Venemaa ja 1942. aasta Velikije Luki näited olid tal ilmselt selgesti meeles. Seda oleks käsitletud juba otseselt tema ideoloogilise kasvatustöö praagina.”
Vastaste kaotused olid kohutavad. Kokku hukkus, jäi teadmata kadunuks ja sai vigastada ligi kaks miljonit Punaarmee ning sakslaste ja nende liitlaste sõdurit. Kusjuures – hoolimata Nõukogude vägede võidust olid Venemaa ajaloolaste kinnitusel Punaarmee inimkaotused suuremad.
Pärast Moskva vallutamise läbikukkumist oli Hitleri eesmärgiks jõuda välja Volga jõeni ja vallutada Lõuna-Venemaa. Stalingradi hõivamine oli selle plaani võtmekoht. Pealegi oleks sellel võidul olnud väga suur sümboolne väärtus, kuna linn oli nimetatud Nõukogude juhi Stalini järgi.
Pool aastat kestnud lahingud sünnitasid mitmeid sõjaajaloo legende, nagu näiteks snaiper Vassili Zaitsevist, kes väidetavalt tappis ligi 250 sakslast, või siis „Pavlovi majast”, mida väidetavalt 25 punaarmeelast kaitsesid kolm kuud sakslaste rünnakute vastu.
