Töötukassa: noorte tööalane teadlikkus on nõrk
Eesti Päevalehes ilmunud noorte ja haritud, kuid töötute humanitaaride lood on tekitanud vastakaid arvamusi. On neid, kes elavad kaasa ja leiavad, et haritud humanitaaridel polegi võimalik head tööd leida, ja on neid, kes peavad seda üksikute saamatute hädaks. Mida teie arvate?
Minu arvates on see sari olnud tervikuna väga positiivne. Mulle meeldib, et see arutelu on üles kerkinud, sest need artiklid esindavad noori väga mitmetahuliselt. Alustati sellest, et justkui pole humanitaare kellelegi vaja, aga samas on neile küsimustele ise vastatud, analüüsitud töötuse põhjuseid, mis on palju laiemad kui küsimus sellest, kas ollakse reaal või humanitaar.
Mis haridus teil endal on? Olete humanitaar? Kuidas praeguse tööni jõudsite?
Minul on Tartu ülikoolist sotsioloogiamagistri kraad ja ma jõudsin oma esimese töökohani praktika kaudu, kuhu ma ennast pärast bakalaureuseastme kolmandat kursust ise pakkusin. Hakkasin mõtlema, et ma olen sotsioloog, aga mida siis sotsioloogid teevad? Kus töötavad sotsioloogia lõpetanud? Kuna juba toona huvitas mind tööturu ja hariduse teema, siis küsisin sotsiaalministeeriumist praktikavõimalust. Pärast seda pakuti puhkuseasendajana tööd ja nii ta läks: sain jala ukse vahele.
Tööleidmisväljavaadete parandamiseks ei maksa alahinnata ettevõttes praktika või vabatahtliku töö tähtsust. Kui tööandja korraldab avaliku konkursi ja kandideerib 30 inimest, kellest kaks olid eelmisel suvel samas firmas praktikal, siis kindlasti kutsutakse nemad intervjuule. Paratamatult ei piisa ainult CV-st ja särast silmades.
Alates 2010. aastast hakkasime töötutele vahendama vabatahtliku töö pakkumisi, sest tööandja väärtustab kogemust. Väga paljud noored leiavad oma esimese töö vabatahtliku töö või praktika kaudu. Kõik, kes otsustavad praktika vahele jätta, peaksid olema selle väga hoolega läbi mõelnud. Oleme haridusministeeriumiga sellest rääkinud, et ka kõrgharidusse tuleks rohkem praktikat sisse viia. Praegu on see rohkem vabatahtlik, aga olen kindel, et kui üliõpilane helistab ettevõttesse ja pakub end praktikale, siis pole palju ettevõtteid, kes sellest ära ütleksid.
Mis nõu annaksite sellele, kel on juba haridus olemas, kuid pole tööd – näiteks töötule filosoofile?
Päris raske on anda head nõu inimesele, kellel on tegelikult eriala ja haridus olemas. Selge on see, et näiteks filosoofiadoktorit pole mõtet oskustööliseks ümber õpetada. Eesmärk on, et ta leiaks rakenduse oma valdkonnas. Kui pole üldse töökogemust, siis on meil teenuseid, mida saame pakkuda, et aidata efektiivsemalt tööd otsida või aidata saada praktiline kogemus.
Tahaksin ka ümber lükata arvamuse, et töötus on humanitaaride probleem. Kui vaatame, kui palju meil on kõrgharidusega noori töötuna arvel, siis seal on ka majanduse, finantsjuhtimise ja raamatupidamise lõpetanuid. Muidugi sõltub see sellest, kui palju riik mingi eriala inimesi koolitanud on, ja kuna majandusteaduskond on suurim, siis on mõneti loogiline, et majandusteaduskonna lõpetanud on noorte töötute nimekirjas number üks. Tõsi, tihedalt kannul on siis humanitaarid, aga kolmas valdkond on juhtimine ja haldus ja siis juba raamatupidamine. Meie seisukoht on ikkagi, et häid töötajaid on puudu, neid on vaja ja neid otsitakse. Seega on küsimus selles, kuidas noor leiaks üles need tööandjad, kes võiksid olla temast huvitatud, ja kuidas ennast neile atraktiivseks teha.
Mida peaks tegema, et noorte töötust vähendada?
Kõik algab tegelikult juba palju aastaid enne seda, kui esimest tööd otsima hakatakse. Teadmised tööst ja tööelust peaksid olema integreeritud mitte isegi keskkooli-, vaid lausa põhikooliprogrammi.
Tööelualane teadlikkus on praegu nõrk. Minnakse õppima kas seda, mida lähevad õppima sõbrad, millest on kuuldud, et saab palju palka, sama ala, mida vanemad teevad, või tuginetakse sellele, et kui kõik tahavad mingit ala õppida, järelikult peab seal midagi olema. Palju kaugemale sellest ei jõuta.
