TÄISMAHUS: Noorte tööotsingud – nii nagu see päriselt käib
Viimase kahe nädala jooksul on Eesti Päevalehes ilmunud palju tähelepanu pälvinud artikleid noortest haritud töötutest. Sari algas filosoofiabakalaureuse Linn Nageli looga sellest, kuidas ta on pool aastat tulutult tööd otsinud. Paar päeva hiljem kirjutas kirjandusmagister Katrina Helstein, kuidas magistrikraadist hoolimata pole tal õnnestunud leida muud tööd kui klienditeenindajana ning kuidas selle töö eest makstav palk lihtsalt ei võimalda ära elada.
Neist lugudest algas maruline debatt – miks siis on ikkagi nii, et noored ja haritud ei leia (väärilist) tööd? Karjäärinõustaja Sirli Kriisa osutas, et töötuse põhjuseks on ülikooli ajal läbitud vähene praktika. Värbamiskonsultant Renita Käsper rõhutas, et oluline on osata end tööturul atraktiivseks teha ja oma oskusi müüa. Töötukassa teenuste osakonna juhataja Katrin Raadom lisas, et noored ei oskagi sageli leida pakkumiste hulgast tööd, mis vastaks nende oskustele. Tallinna ülikooli professor Mati Heidmets leidis aga, et kõrgharitud noorte seas on töötus vaid üksikute probleem.
Iga inimene on oluline
Tõsi – Eesti töötute koguarvust moodustavad alla 30 aasta vanused kõrgharitud töötud vaid neli protsenti. Aga Eesti on nii väike, et iga inimene on oluline. Kahtlemata on tähtis, et oma haridusse investeerinud ja selle nimel pingutanud noored leiaksid koha tööturul. Kui raske aga on jalga tööturu ukse vahele saada? Spetsialistid ja analüütikud näevad olukorda oma laua tagant ja nende hinnangud on kahtlemata head, kuid kuidas näevad tööturul toimuvat noored ise?
Eesti Päevaleht alustab sellele küsimusele vastamiseks artiklisarja, milles suures jaos kirjutavadki noored ise. Alates tänasest hakkab iga nädala esmaspäeval ilmuma sari noorte tööotsingutest, mis jälgib nende käekäiku seni, kuni nad endale sobiva töö leiavad. Kui raske see teekond on? Kuidas leida sobivad pakkumised? Mitu äraütlemist tuleb enne sobivat ametit? Mis palka pakutakse? Mida küsitakse töövestlusel? Kui valmid ollakse pakkuma tööd poole kohaga? Neile küsimustele saate vastused järgnevate nädalate jooksul.
Seekord kahe tubli noore lugu, kes on nõus oma käekäiku Eesti Päevalehe lugejatega jagama.
Annely Tank
Tartu ülikooli tudeng
„Olen 21-aastane ja õpin Tartu ülikoolis kolmandal kursusel eesti ja soome-ugri keeleteadust. Spetsialiseerun eesti ja ungari keelele, tulevikus saab minust eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Paljud tuttavad on minult küsinud, et mille pärast õppida viis aastat pedagoogikat, elada tudengina peost suhu ja siis minna tööle, kus „palga suurus ajab ka koera naerma”. Nimetagem seda minu puhul erialaseks kireks,” ütles Annely enda kohta.
Annely otsib tööd selleks, et ei peaks elama vanemate kaela peal. Ta ei taha ka õppelaenu võtta, et ei peaks pangaorjaks muutuma. Tööd otsib ta CV Online’i ja CV Keskuse vahendusel, samuti vaatab töötukassa kodulehte. „Olen neis portaalides veetnud lugematu arvu tunde ja tuleb tunnistada, et algul otsisin sealt „midagi”, isegi täpsemalt teadmata, mis see „midagi” peaks olema. Ma otsisin asja, mis mind kuidagi kõnetaks. Piirkonnaks kooli tõttu muidugi Tartu. Vahel, kui päevade kaupa ühtegi sobivat tööpakkumist ei leidnud, uurisin, kas ehk õnnestuks mujalt Eestist ühtteist leida. Olen pärit Järvamaalt ja kui hakkasin vaatama, mida kodumaakonnas pakutakse, tuli tõdeda, et suurt mitte midagi. Mõned üksikud viited Eestimaa südames leitavatele tööotsadele, needki kuust kuusse kordumas. Tallinna töömere vahused lained peksavad igas tööportaalis vastu nägu. Aga mujal Eestis on väljavaated märksa nadimad. Või siis pole kuulutused oma teed lihtsalt noisse tööpakkumiste infopankadesse jõudnud,” kirjeldas ta oma praegust seisu.
CV-sse on ta saanud kirjutada töökogemuseks kaks ametit. „Paaril suvel olin kohalikus kaupluses müüja ja andsin eraõpetajana lastele järelaitamistunde. Niisiis saan ühtteist oma CV-sse lisatud, kuid seda on siiski vähe ja olen seetõttu üpris murelik,” kirjutas Annely. „Täienduskoolitus – seda alapunkti täites säilib minus lootus, et suur trump on tuutorikoolitus (tudengist üliõpilasnõustaja), mille pooleteise aasta eest edukalt läbisin. Olen töötanud kolme tudengigrupiga: nõustanud kahte välistudengite rühma (kokku u 20 inimest) ning tuutordatud said ka 40 eesti ja soome-ugri rebast,” lisas ta. Praeguseks on Annely leidnud paar sobivat pakkumist.
Kogemus on
Virve Kass
Tartu ülikooli tudeng
„Olen 20-aastane tudeng. Õpin Tartu ülikoolis sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialal, praegu on käsil teine aasta. Tööd otsin eelkõige lisaraha teenimise eesmärgil, et peaks vähem õppelaenu kulutama,” kirjutas Virve enda kohta. Virve hoiab silma peal CV Keskuse ja Tartu ülikooli karjäärilisti pakkumistel. Varem on ta töötanud klienditeenindajana ja telefonimüüjana, suviti korjanud marju, teinud ettekandja- ja isegi kokatööd. Samuti on tema muljetavaldavas kogemustepagasis juba lapsehoidja ja koduõpetaja ametid, veel on ta koostanud ühiskonnaõpetuse eksamimaterjale gümnaasiumiõpilastele. „Viimased paar nädalat olen taas aktiivsemalt tööd otsinud, sest eesolev kevadsemester peaks kergem tulema. Viimati kandideerisin Tähtvere tantsu- ja tennisekeskuse administraatori kohale. Teisipäeval käisin seal töövestlusel ning lubati nädala lõpus ühendust võtta,” kirjutas Virve ja lisas, et on huvitatud eelkõige poole kohaga teenindajatööst, et jääks aega koolile pühenduda.
Eesti Päevalehel oli kokkulepe ka kolmanda tudengiga – meile lubas oma tööotsingutest kirjutada kommunikatsiooni ja eesti keele üliõpilane Merit Mähar, kuid laupäeval sai Merit juba teate, et on tööle võetud. Niisiis – üliõpilased, kutseõppurid või juba haridustee lõpetanud noored: võtke Eesti Päevalehega ühendust, kui tunnete, et tahaksite osa võtta meie tööotsingute artiklisarjast. Ootan teie kirju aadressil tuuli.joesaar@epl.ee.
