Siim Kallas: ma pole midagi valetanud, kuid pole ühtegi kohta, kus saaksin end kaitsta

Euroopa Komisjoni asepresident, transpordivolinik Siim Kallas andis sel teisipäeval Eesti Päevalehele emotsionaalse usutluse VEB fondi kohta.

Vägagi ootamatult teoks saanud vestluses tunnistas Kallas, et ta ei saa aru, milles teda süüdistatakse. Ühtlasi nentis kunagine Eesti Panga president, et tal on praeguse laimukampaania ajal sisuliselt võimatu end kaitsta, ja viitas, et ridade vahel süüdistatakse teda juba isegi mõrvas. Kallas kinnitas, et Reformierakonda pole rahastatud VEB fondi kaudu tulnud rahaga.

Kallas kinnitas ka, et tema mälu on veel päris hea ja ta mäletab kõiki otsuseid, mida on teinud. „Nende eest olen ma valmis vastutama ja neid selgitama. Mida ma pole teinud, seda ei saa ma kuidagi mäletada,” viitas Kallas.

Eesti Päevalehe esindajana palusin Kallaselt VEB fondi kohta intervjuud detsembri lõpus. Leppisime kokku, et kui Kallas on valmis rääkima, võtab ta ühendust. Vahepeal – kui Eesti Pank avalikustas VEB fondi teemalise auditi – tuletasin Kallasele intervjuud veel mitu korda meelde, kuni sellel esmaspäeval tuli Brüsselist lühike teade: olen valmis intervjuud andma kohe homme (teisipäeval). Nii läkski. Siin on esimene selleteemaline usutlus Siim Kallasega pärast järjekordse skandaali puhkemist. Täispikk intervjuu ilmub Eesti Päevalehe veebilehel.

••Olete karastunud, käinud läbi kümne miljoni dollari kohtutee. Ent on mul õigus, et praegune taas lahvatanud VEB fondi skandaal on teile ja teie perele veelgi raskem?

On, väga raske.

••Aga olete hakkama saanud?

Teate, kümne miljoni dollari teema ja VEB fondi vahel on oluline erinevus. Kümne miljoni dollari puhul esitati mulle süüdistus. Süüdistust nähes sain ma aru, et ma pole süüdi. Ma sain end kaitsta ja lõpuks mõistis kohus mind õigeks. Täna on nii, et minu vastu visatakse õhku mistahes süüdistused. Kõik kõlbab.

••Ja te ei saa end kaitsta?

Just. Kuskil oleks justkui mingi laimukartell. Kõik vähegi süüdistavad, mõnitavad, halvustavad väited paljundatakse silmapilkselt. Füüsiliselt ma ei jõua neile vastata. Aga põhiküsimus on: ma ei saa aru, milles mind süüdistatakse. Mind süüdistatakse mingis meeletus valetamises, aga milles konkreetselt? Mida ma olen valetanud? Ma ei ole mitte midagi valetanud! Aga mida ma peaksin tegema? Mul pole ühtegi kohta, kus saaksin end adekvaatselt kaitsta. Ja kes lõpuks langetab otsuse, kellel on õigus – kas minul või minu süüdistajatel? Kus on see koht? Nii et selles mõttes on VEB fondi temaatika praegusel hetkel oluliselt raskem. Kümne miljoni dollari juhtumis oli süüdistus. Vaidlesime neli instantsi, see võttis aega neli aastat, kohus mõistis õigeks. Mida täna peale hakata? Praegu kõlbab justkui kõik. Iga päev ootad, mis nüüd jälle on kusagilt välja kaevatud, millele antakse täiesti uus värving.

Esmaspäeval avaldasid lehed kirja, mis oli Eesti Panga siseauditis olemas. Toonase asutuse juhina ehk Eesti Panga presidendina vaatasin iga päev posti läbi. Kirjutasin kõikidele sissetulevatele kirjadele peale resolutsiooni ja saatsin edasi tegelemiseks. See oli tol ajal kombeks, täna enam mitte. See oli väga nüri ja üksluine tegevus, mis võttis mul iga päev umbes tund aega. Täna on kirjade läbivaatamine juba assistentide ja kantseleide töö ning sinu kätte jõuab juba vastus, mis tuleb allkirjastada. Siis saab juba esitada küsimuse, et millele sa alla oled kirjutanud. Aga teha tollasest sissetulnud kirja viseerimisest tohutu järeldus, et sellest hakkab tohutu vandenõu pihta, on väga meelevaldne.

••Kui veel kümne miljoni dollari afäärist rääkida, siis see saadab teid endiselt, olgugi et kohtuotsus oli õigeksmõistev.

Mulle ütles üks väga tuntud ja silmapaistev Eesti jurist, et viimase kolme aasta jooksul on Eesti ühiskonnas märkimisväärselt vähenenud respekt õiguslike lahendite vastu. Pole oluline see, kas õiguslik lahend on olemas või mitte, oluline on see, mida arvab sellest avalikkus. Aga kuhu me nii läheme? Näiteks Prantsusmaal on nii, et kui kohtuotsus on jõustunud, siis selle sellisel moel meedias vaidlustamine on karistatav. Ma ei taha Eestis sama süsteemi, Prantsusmaal ongi asjad teisiti, aga midagi peab ette võtma. Avalikkus peab usaldama oma kohtusüsteemi. Eesti kohtusüsteem on võrreldes teiste Euroopa riikidega, eriti Ida-Euroopa riikidega, heal tasemel. Kindla peale on. See on usaldusväärne. Ma tean, millised probleemid on paljudes riikides. Oleme komisjonis kohtusüsteeme ja nende ülesehitust arutanud. Näiteks Ungari, Bulgaaria või Rumeenia oma. Eesti kohtusüsteem on usaldusväärne ja see pole aktsepteeriv, et kuigi inimene on kohtus õigeks mõistetud, on ta ikka süüdi. (Emotsionaalselt) Ei ole süüdi, kui on õigeks mõistetud! See on põhimõtteline küsimus.

••Te peate praegu toimuvat pigem nõiaprotsessiks, laimukampaaniaks?

Seal on ikka nii palju laimu ja valet, nii et jah – see on ikka väga eriline juhtum küll! Täna (teisipäeval – K. A.) on lehes juttu kellegi tapmisest ja ridade vahelt võib lugeda, nagu ma oleksin juba ka sellega ka seotud.

••Et juba on teie käed verega koos?

Jah, käed ka juba verised! Tuuakse aga see seos, et tapmine toimus 1996. aastal. Kümne miljoni dollari n-ö kadumise loo uurimine algas 1997. aasta kevadel, kuid see ei puutu nagu üldse asjasse. Aga sellele ei mõelda, et kui politseil oleks olnud vähimaidki – ma rõhutan: vähimaidki kahtlusi, et need asjad on seotud, oleks ülekuulamise käigus sadu küsimusi esitatud. Midagi sellist aga ei olnud. Nii et järjekordselt visatakse midagi õhku: näete – mõrv, selge, omavahel seotud. Nii et selles mõttes on kogu see protsess ikka kaunis kole. (Ohkab.)

••Aga kas te pole mõelnud hoopis ise kohtusse pöörduda, et oma nime kaitsta? Tiit Pruuli kaebas hiljuti Äripäeva kohtusse. Kas olete sellest ehk oma usaldusadvokaatidega rääkinud?

Jah, ma olen nüüd tõesti mõne advokaadiga konsulteerinud, et kuidas end õiguslike vahenditega selle laimu eest kaitsta. Jah, ma olen seda arutanud. Ja arutan veel. Aga otsust minna kohtusse või mitte pole ma veel teinud.